Elust enesest

Kui mitu korda ma olen seda postitust alustanud. Alustanud ja siis kustutanud. Alustanud jälle ja kustutanud taas ja... Ja kui mitukümmend korda ma olen sellele mõelnud. Ja siis jälle mõelnud, kas üldse peaks. Kui peaks, siis kuidas peaks või ei peaks...

On olnud keeruline aasta. Väga palju on muutunud ja palju on täpselt nii nagu oli aastate eest. 

Käsi südamel pean tunnistama, et aednik on aia kaotanud ent õnneks soosis suvi seekord mind. Mul pole vist mitte kunagi aed nii korrast ära olnud kui sel aastal. Õnneks küll väga umbrohtu ka ei kasvanud, kuna tänavusel suvel ei olnud vihmal Eestimaale eriti asja. Pärast aprilli oli pea kaks kuud põuda, siis paaril päeval jaanipäeva ja minu sünnipäeva kanti sadas veidi ja kõrbenud murulapilaadsest alast sai taas roheline haljendav aas. Nõnda sai taas paaril korral murulaadset haljendavat aasa niidetud enne, kui saabus sellele aastale iseloomulik kõrbekuivus.

No nii päikeselist suve ei mäletagi, kuigi selliseid on olnud tegelikult ju varemgi, ent väidetavalt pidada inimese mälu olema ilma koha pealt eriti lünklik. :) Õnneks tõi august taas vihma ja pruunist-kollasest murulapist sai taaskord roheline haljendav aas. Nõnda on saanud sel aastal muru niidetud täpselt 6 korda. Just 6!!!

Käsi südamele pannes on istutusalad sel aastal täiesti miinimumprogrammil. Paraadpeenar vähe paremas seisus, tagaaia istutusalad piinlikus seisus. No sedasi on see sel aastal läinud.

Jah, ma võiksin ju vabandada, aga tegelikult ei pea. Praegust on blogimisest ja minu aiast tähtsam mina ise. Kui ma olen leidnud endas taas jõu ja motivatsiooni toimetada ja kirjutada, siis ongi aeg hakata kirjutama ja toimetama. Seniks tuleb lihtsalt olla, enda tühja tassi täita ning akusid laadida.

Nõndaks on hetkel plaan vaikselt aeda talveks ettevalmistama hakata. Püüan läbi vaadata oma daftiks muudetud postitused ning need uuesti avaldada. Ja jooksvalt taas blogimisega tegelema hakata. Ehk ei peagi endale ega teistele mingeid lubadusi jagama, et  hakkan nüüd igal nädalal/kuul/päeval kirjutama. Tuleb järgmine just siis kui tuleb.

Üks pilt mälestuseks sellest imelisest soojast ja päikeselisest suvest.

Elu on muutuses ja muutused elus. Eile, täna, homme, alati.

"Miski sõnul seletamatu rahutus hetkes, kärsitus oleviku suhtes, rahulolematus hetk tagasi olnu pärast, hirm ja ootusärevus tuleviku ees.
Elu on muutuses ja muutused elus. Eile, täna, homme, alati.
Minna muutustega kaasa või jääda rongilt maha? Elada nii nagu eeldatakse või nii, et endal on hea? 
Elurong kulgeb. Sa kas oled selles rongis või vaatad sellele järgi. Kärsitus, rahutus, hirm ega ootusärevus ei loe enam."

Nõnda kirjutasin ma eilses näoraamatu potsituses. 
Mulle tundub, et me ei oska enam nautida hetke milles elavame. Meie, inimesed. Mina, Sina, Tema. Meil on alalõpmata kiire, me mõtleme tulevikule oodates, et see on helgem kui olevik. Samas mõtleme olnule, otsides sealt põhjusi, miks ei läinud kõik ehk nii nagu me oleks soovinud. Selle minevikus sorkimise ja tulevikust mõtlemise ajal ununeb meil hetk, kus elame. Meil läheb meelest nautida neid tänaseid väärtusi ja õnnehetki, mida loome ja meie ümber luuakse. Meil läheb meelest elada!

Oleme kohal, aga ei ole ka. Mõtted ja teod ei ühti. Näiline rõõmustamine. Pidev ootus uue ja lootus helgema osas ning ikka see rahulolematus. Miks küll me ei suuda nautida hetke ja olla tänulikud selle eest, mis meil on? Miks on ka siis, kui kõik on päriselt hästi, tarvis muretseda asjade pärast, mis kõik võivad halvasti minna? Miks on tarvis võrrelda ennast teistega ning tekitada endas teinekord ehk ängi, teinekord jälle end selle abil upitada? Ei lähe ju mitte kõigil nii hästi, kui endal. Lohutav?! Kellele on, kellele mitte.

Elu kulgeb ja viimsepäeva eel avastada, et meie elus polegi neid hetki, mille üle tunda rõõmu, on hilja. Elatud on tulevikus ja minevikus, kuid unustatud on hetk, kus viibime praegu.

Miks ei elata nõnda, et elule tagasi vaadates, oleks endal hea olnut meenutada? Kui jäänud on ainult hetk ja minevik ning tulevikku ei ole, ei tohiks me tunda valu või rahulolematust mineviku suhtes. Ma ei jooksnud oma elurongi järgi ega tilpnenud viimse vaguni serval, ma olin oma elurongi juht! Ma nautisin hetke milles elasin ning elule tagasi vaadates, tunnen uhkust ja rõõmu.

Otsida koht oma elus on ilmselt enamike soov. Minevikku ei tohi unustada, ent selles ei saa ka elada. Pilk tuleb tulevikku suunata ja unistada suurelt, ent mitte tänaste rõõmude ja hetkede arvelt. 

Elu on muutuses ja muutused elus. Eile, täna, homme, alati. Meie selle keskel. Õnn on, kui on jõudu muutustega kaasas käia nõnda, et ei unusta seda, kes oleme ise. Päriselt! Südames! Rahu eneses ja enesega annavad võimaluse nautida iga eluhetke elurongi veduris. 

Põleb ereda leegiga

Sünnime, kasvame, õpime, avastame maailma, käime tööl, loome ilmselt (mingil kujul) pere (moodsed ajad eksole), saame lapse(d), kasvatame nad suureks, käime tööl kuniks jaksame, et siis vanadusepõlve veeta. Seda muidugi juhul kui pensionini välja üldse veame ning pole ennast ühel või teisel viisil haigeks või surnuks töötanud. Ideaalses maailmas poleks see muidugi nii.

Seejuures on õnnelikud need inimesed, kes end surnuks töötavad ametikohal, mida nad armastavad, mis on neile see õige ja hea. Ilmselt ei looda noorem põlvkond, et me üldse vanaduspensioninit saame või kui selline asi veel selle aja peale olemas on, siis ilmselt on pensioniiga nõnda kõrge, et paljud meist selleni välja ei veagi. Olgu siinkohal öeldud, et õnn ei peitu palganumbris vaid sisemises rahulolus oma elu, töö ja kõige muu osas, mis meie päeva mahub.

Mõtlen oma tutvusringkonna peale ja mulle tundub, täiesti subjektiivselt, et neid särasilmseid tööl käijaid ei ole just kuigi palju. Üldjoontes peaks tööl käimine olema siiski meeldiv tegevus, mitte üksnes ellujäämiseks vajalik iganädalane enda 40 tunni  sihipärane paigutamine. Ideaalses maailmas vähemalt!

Mulle tundub, et tihti hinnatakse teisi inimesi enda ümber selle järgi kui edukad nad on, selle välimise fassaadi järgi, mida me ise maailmale toodame. Eriti tänapäeva maailmas, kus kõigil on pidevalt kiire ning suhtlemine on pealispinnaline. Me kuuleme edulugusid näiteks koristajast, kellest on saanud puhastusteenistusfirma osanik või kingamüüjast, kellest on saanud kõrge ametnik. Jah, edukad, ent kas ka õnnelikud? Kui jätame kõrvale selle, et nad on ilmselt hästi tasustatud, siis kas nad lähevad hommikul tööle säravate silmadega? Või on nad sisemiselt katki, läbipõlenud/läbipõlemas ning õnnetud? Võib olla vajavad koguni ravimeid, et üldse olla suuteline oma päevakohustusi täitma ja  öösel magama? Välismaailma jaoks edukad, aga enesele?

Hea küll, see oli võib olla natuke ülevõlli lähenemine, ent mõistate küll, mida silmas pean. Ilmselt teeb üsna suur hulk inimesi, olenemata tema ametikohast, aastaid, võib olla isegi aastakümneid töid, mida nad peavad tegema, et ellu jääda. Ja siis pensionile minemise ajaks ollakse sisemiselt nõnda kibestunud ja nõnda katki, et kujutelmpilt õnnelikest ja naeratavatest pensionäridest on vaid mõne saksa sarja unelm. Hea, kui pensionini üldse välja veetakse. Ja kui veetakse, siis tõenäoliselt torisevate vanainimestena.

Jah, kõigile ei saa jaguda juhtivaid kohti, aga kõik ei tahagi olla juhid. Ma arvan, et näiteks kopamehel on küll õhtuks kopp ees (nagu mu puberteedid ütlevad) oma sõiduriista juhtimisest, aga selle väsimuse juures võib see sama kopamees olla pagana õnnelik. Ja ka tema on juhtival kohal, kas pole!? Ma ei räägi siin selle juures üldse palgast või rahast üldisemalt. Ma räägin sisemisest rahulolemisest. See ei olene ametikohast või positsioonist. Inimene võib olla väga rahul ja õnnelik tehes lihtsaid töid, samas vastutusrikkal ja kõrgel kohal tööd tegev inimene võib olla kõike muud, kui rahul ja õnnelik.

Sellelt rattalt maha saamine ei ole just kuigi lihtne. Kuhu mul siis ikka minna? Kes mind ikka enda juurde tööle tahab? Ma ei oska ju midagi muud! Ma oskan ju ainult seda, mida teen! Mis teised arvavad, ma olen ju nii vähe töötanud ja lähen nüüd ära (olenemata sellest, kas see vähe on 6 kuud, aasta, kolm või kolmkümmend)? Kuidas nad ilma minuta hakkama saavad? Natuke vanemate inimeste puhul lisandub ka  see, et nad arvavad, et kes neid "vanu" ikka enam tööturult üles korjab. Ja siis on see teatav mugavus ka. Ollakse küll mingil põhjusel rahulolematu (me jätkuvalt ei räägi palgast või rahast), aga samas on ju mugav teha seda tööd, mida osatakse kasvõi une pealt ning see  on see, mis välistab äraminemise. Mugavustsoon!! 

Hommikul ärgates ei taha ju ka kuidagi sealt soojade linade ja pehmete patjade vahelt üles tulla. Mina küll ei taha! Pole mõnusamat tegevust, kui rahulik ärkamine! Virgumine, et siis hommikumantlis rahumeeli oma kohvitassi saatel päeva alustada. Ent ometigi me teeme seda siiski- tõuseme argipäeva hommikuti öökapil häälekalt ärkamise ajast märku andva helina peale. Me astume mugavustsoonist välja. Igal hommikul. Argiipäevarutiin näeb ette, et ärkame, et saata lapsed kooli või viia nad lasteaeda ning ise seejärel tööle minna. Enamikel inimestel on see nii. Me võime vahel patustada ja äratust 10 minutit edasi lükata, aga seda vaid vahel ja 10 minutit. Paneme ju vahel äratusegi selliselt, et jääks see puhver- äratuse edasi lükkamiseks. Miks siis rahulolematuna oma tänaste tööde/tegemiste suhtes, me ei julge ette võtta sammu, et enda elu muuta? Otsida uut tööd, õppida uus eriala, koolitada ennast mõne olemasoleva oskuse osas? Muutus algab ju igaühest endast. Me kõik saame ennast juhtida sisemise rahulolu suunas!

Kas selleks, et olla sina ise, teha tööd, mida armastad ning minna tööle säravate silmadega, peab esmalt vaimult murtud saama, seesmiselt katki minema või läbi põlema? Kui ma mõtlen enda lähedal seisvate sõprade/tuttavate peale, kes on tänaseks päevaks jõudnud punkti, kus nad on läbi põlenud või läbipõlemise äärel, siis on see hästi kurb. Seda on valus vaadata. Ent teha ei saa ma nende heaks mitte grammigi rohkem, kui olla õlg, kui vaja on nutta, olla olemas, kui on tarvis rääkida. Nad on põlenud ereda leegiga, andnud endast 110%  ning nappide tööelu aastatega jõutud selleni, et see leeki toitev kütus on otsakorral või otsas.

Kui  tekib tunne, et töö, mis täna teed, on hakanud Sinu jaoks ühel või teisel viisil ammenduma või sära silmis on tuhmunud või tänane töö ei paku enam seda rahulolu, mida ta ehk pakkus mõnda aega tagasi, siis on see see koht, kus iseenda ning iseenda õnnelikuma ja tervema pensionäri nimel tuleb hakata tegutsema. Võimaluse leiab kindlasti. Võib olla on Sul mõni hobi, millest saab endale töökoha luua?Või on mõni eriala mida täna olemasolva töö kõrvalt õppida? Või mõni oskus, mille järgi tööturul nõudlus on?

Kui on tahtmine, siis tekivad ka võimalused. Kui on võimalus, siis tuleks sellest kinni haarata. Sa iial ei tea, mis sellest lõpuks saab, aga kui Sa ei julge võimalusest haarata, siis ei saa ju ka iial teada. 

Sünnime, kasvame, õpime, avastame maailma, käime tööl, loome ilmselt (mingil kujul) pere (moodsed ajad eksole), saame lapse(d), kasvatame nad suureks, käime tööl kuniks jaksame, et siis vanadusepõlve veeta. Ja kui me oleme oma elu ise juhtinud, kuulates oma südame häält, tehes tööd, mis paneb silma särama, omades hobisid, mis täidavad me tassi vaimujõuga, siis me oleme tervemad, elurõõmsamad ja toredad pensionärid kauges tulevikus. Penisonieas Sina, on sellele Sinule, kes oma elu juhib, tänulik. Tänulik selle eest, et kuulasid oma südant.

Suured muutused saavad alguse väikestest asjadest. On tore mõelda, et ühest ehk mitte kuigi olulisest muutusest, võib saada millegi ilusa algus. Ja seda kõike kooskõlas oma sisemise rahuloluga.

Fassaad

Inspiratsioonikoolitus. Inspiratsiooniõhtu. Ohh, oled laetud ja tulvil mõtteid. Vaimusilmas oled juba kodus paber ja pliiats käes, et kirjutada üles oma mõtteid, tundeid, kaardistada oma võimalusi edasiseks eluks. Aga tegelikult juhtub nii, et veel enne autossse jõudmist, jõuab sinuni mõistmine, et sinule on inimesi vaja, kelle oled enese ümber kogunud või nad enda lähedale lasknud, aga neile on Sind tarvis  palju-palju vähem, üldse mitte või siis, kui miskit tarvis on.

See tunne halvab nõnda palju, et kodutee läbid automaatpiloodil!

Vaimusilmas ettekujutatud toredast enesemõtestamisest ja eluvõimaluste kaalumisest-kaardistamisest on alles ähmane mälestus ning tegelikult kirjutad hoopis päevikut või vahid tuimalt keskendumata teleri või arvuti ekraani mõistmata, mis seal siis tegelikult on, või ei tee te mitte midagi. Jah, ilmselt on ka neid inimesi, kellel tegelikult on ükskõik ja nemad lähevadki koju tegema seda, mida nad plaanisid või ette kujutasid.

Inimene on sotsiaalne olend. Kui hinnata tänapäeva inimese elu läbi sotsiaalmeedia, siis on see täis glamuuri, palju sõpru, kauneid reise jne, jne, jne. Kui oled maoli mudas, siis abikäe on Sulle ulatamas vähesed neist näoraamatu sõradest. Või saad Sa neile helistada ja abi paluda? Kui mitmele neist!?

Tegelikult oleme me täna, kui meie sõbrad on meile lähemal, kui ei kunagi varem, üksikumad, kui ei kunagi varem. Suhtlus on pealispinnaline. "Kuidas Sul läheb?" on viisakusavaldus ning ega küsijat üldjuhul väga ei huvitagi kuidas mul siis läheb. See on kurb tegelikkus. Kunagi ühel koolitusel koolitaja ütles, et ärge küsige inimeselt kuidas tal läheb, kui te tegelikult ei huvitu sellest või te ei vaevu kuulama. Sellest pevast alates olen ma selle järgi ka elanud. Kui ma küsin "Kuidas Sul läheb", siis ma tahan päriselt ka teada, kuidas sul läheb ning ma olen võtnud endale selle aja, et kuulata.

Kuulamine on samuti üks selline huvitav omadus, mida tegelikult ei vallata. Ikka segab taskus piiksuv telefon, mis annab märku, et näoraamatus su pilti laigiti või kommenteeriti või keegi tahab Sulle midagi edasi anda sõnumi teel. Päriselt ei oska inimesed enam omavahel rääkida, teineteist kuulata, aktiivselt vestlusest osa võtta. Mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et mina nii ei taha. Ma tahangi rääkida ja kuulata oma vestluspartnerit. Ma tahangi näha, mis emotsiooniga ta räägib, sest ega ma ju sõnumit lugedes ei tea, kas tema öeldu on siiras, kas see öeldu on tegelikult ka see, mida ta mõtleb.

Inimestel ei ole enam aega. Jah, minul ei ole ka aega. Pidevalt on midagi toimumas, millegagi on tarvis kursis olla, kellelegi öelda midagi olulist,.... aga OMA inimestele leian ma ALATI aja. Küsingi kuidas tal läheb, sest ma PÄRISELT tahan teada ja tema elust osa saada. Ma tahangi vahetult tema häält kuulda.  Oma inimesed on alati olulised, sest nemad  on need inimesed, kes ulatavad sulle käes, kui oled maoli mudas ning teised inimesed põlgavad seda teha.

Mis tunne see siis on kui saad aru, et tegelikult oled sa nii pagana üksik? Eks igaüks on seda suuremal või vähemal määral tundnud ja kui ei ole, siis olete õnnelikud inimesed. Sellistel inimestel on olemas TÕELISED oma inimesed. Hoidke neid nagu oma suurimat aaret!

Aga fassaad on alati kaunis. Olenemata sellest, mis päriselt on. Minuga on kõik hästi! Nagu ikka.

töötuks saamise saaga (ikka veel ei ole)

Esmaspäeval, nädal tagasi, teatas asutus, kellele ma aegajalt (paar korda aastas) tööd olen teinud, etolen nendega lepingulises suhtes. Või nii, mõtlesin ja hakkasin kodustest paberikuhjadest oma lepingut otsima. Imelik, sest nad alati ju on sõlminud tähtajalise 6-kuuse lepingu. Igal juhul käisin mitme meetri jagu pabereid läbi- ülikooli asjad, dokumendid, abikaasa paberivirnad- ei ole! no mis seal siis ikka, küsin tööandjalt.

Kolmapäeval saatsin asutusele kirja, kus palusin oma lepingust digitaalset koopiat. Võtsin töötukassaga ühendust ja rääkisin neile loo ära. Nad andsid mulle aega reedeni asju ajada ja neile siis olukorrast teatada. Reedeks- ei midagi. 

Esmaspäeva hommikul sai mu kannatus otsa ja nii ma siis saatsin asutusele uue tungivalt paluva kirja (tundus kuidagi alandav lausa manguda seda). Mõne minutiga tuli vastus, et saatku ma enne lahkumisavaldus, siis vaatame lepingut. No kuradima nahhalsus (vabandust)!! Hea küll, muutusin siis ka sõnakaks ja mõnetise seaduste uurimise tulemusena saatsin asutusele kirja ning lugesin ette oma õiguse saada see koopia.Teisipäeva õhtuks see siis lõpuks ilmus. Tõesti olengi nendega käsunduslepingu kaudu seotud. Tänasin neid ja lubasin paari päevaga saata lahkumisavalduse. Ja kolmapäeva hommikul nad siis selle ka said. Kunaseks see menetletakse ja ma töötuna tõesti saan arvele- ei tea ju!? Kuu pärast ikka. Seniks siis ikka ravikindlsutamata ja tervis natike streikimas. Nüüd vaja üht ravimit ehk siis retsepi pikendada, mis tähendab 100% omaosalust. No mis seal siis ikka.

Mind  pani mõtlema hõimlase sõnad, mis kõlasid kokku võtvalt nii: "Mida need töötud virisevad, et tööd ei ole? On ju küll, aga kõik ei kõlba mõnele". 

Need sõnad olid natuke minule suunatud, mulle tundus nii. Kuigi ma enda arvates ei virise- teen seda, mida ma muidu tööl käijana teha ei saaks- olen kodune ema, koon, küpsetan ja teen muid perenaise asju. Loen ja vaatan kvaliteetfilme aegajalt. Käin sõbranna juures jututamas, naudin lastega olemist ja püüan olla selle kõige juures stressivaba. Kuna juuksur viitas mu karvalanguse suurusele, siis ta soovitas mitte stressata, ehk see põhjustabki seda. 

Ehk on hõimlasel veidi ka õigus, ilmselt mõnes mõttes ongi. Viriseda ja käsi ees käia on mõnele mõnusam tegevus ja ehk ka tulusam, kui töötada lihttööl. Aga ilmselt siiski on need vähemuses. Minu silmis on eestlane ikka uhke inimene, orjarahvas küll, aga pagana uhke ja küsib tihti abi siis, kui on ise näoli poris ja enam kuidagi teisiti ei saa. Pigem tundub, et väikseimagi probleemiga sotsiaaltöötaja uksetaga koputaja kannatab õpitud abituse käes- nii on lihtsat lihtsam.

Siis on järgmine grupp inimesi, kelle olemasolu on iseloomulikum rohkem maapiirkondades,sest linnas kaovad nad tausta sisse ära- Need on need külajoodikud. Tööl nad ei käi, aga tips on kogu aeg sees. Mille eest küll? Kui ma vaid teaks, siis vaataks ka sellesse kullapotti. Mõni üksik on funktsioneeriv alkohoolik- päeval tööl, õhtul pudelis.

Ja siis on need, kes lähevad olenemata oma haridusest tööle, mida nad saaksid teha- kuhu nad võetaks tööle. See on karm. Suruda alla oma mina, oma haridus, oma uhkus ja teha tööd, mida on tarvis selleks, et oleks midagigi. Midagigi lastele lauale panna. Midagigi maksukohustuste täitmiseks. Ma vaatan neid inimesi alt üles ja samal ajal tunnen neile südamest kaasa. Neil on haridus, oskused ja tahe, kuid neid pole sellistena tarvis. Nad teevad valiku ja võtavad töö, mis on neile võimalik ilma hariduseta ja ehk ka vastumeelsuses. Ja nad käivad seal. Kui hästi läheb siis lühikest aega, kui nii hästi ei lähe, käivad nad seal aastaid enda vaimu nüristamas. Ja neil ei ole valikut!

Mina kuulun rühma, kel on valida. Ma saan kodus olla. Me ei ela rikkuses, ent kõht ei ole ka tühi. Käed ja jalad on otsas- aiavili omalt maalt võtta. Loomulikult ma võiks ju minna ja teha midagi kuskil. Ehk hakkaks isegi meeldima teades kui multihuviline ma olen. Aga kas tööl käia tööl käimise pärast tasub ära? käia tööl selleks, et palk käimiseks ära kuluks. Hea, ei söö päeval, aga see poleks jätkusuutlik ja viiks mao kokku kukkumiseni lõpuks ja muude tervisehädadeni. Õnnelik pole see kel suures on enim asju/raha ja seda võib ju olla, aga tervist ei osta ka miljonite eest.  ja näe, pirtsutan jälle ja õigustan end!!

Ent enim mõjutas mind mu laste sõnad: "emme, kui sa tööle lähed, siis sa ei ootagi meid enam kodus, aga meile nii väga meeldib, kui sa meid sooja toa ja toiduga ootad"!

Ja kuidas ma siis teen südame kõvaks ja lähen ikka tegema tööd, mida ma ei taha. Seega ma otsin seda enda  ja õiget tööd või tegelikult ootan kuna see õige aeg on käes, sest siis tulevad asjad ise ootaja juurde, kuid seniks olengi pirtsakas, kuid mitte virisev töötu, kellele kõik ei sobigi.

Eestlane, kas tõesti selline?

Nädala eest ilmus ühes Eesti päevalehes üks artikkel, milles räägiti esimesse klassi istuma jäämisest/jätmisest. Loos kajastati ühte perekonda, keda tean minagi. Kuidagi kurb oli see kõik. Eriti selle pärast, et selle pere üks vanematest on mulle väga kallis. Vanem, kes töötab välismaal ja on kodus vaid mõne kuu aastas (nädalaid liites).

Ma lugesin ja mõtlesin, et kui kaugele on asjad läinud. Kui kaugele on meie kodudes elud läinud. Vanematel ei ole enam aega selleks, et lapsed saaksid kooli. Asjade kultus, kapitalism ja mõtteviis, et õnnelikum on see, kel surres on rohekm asju!! Lapsevanemate tähtsaimaks asjaks elus on see, et neil oleks raha. Raha, et osta suurem maja, uuem auto jne, jne. Kui lihtne on osta uus multifilm, arvutimäng või Wii vüi nutitelefon või iPad ja saata oma alaealised teise tuppa jalust ära, sest vanemad peavad tööd tegema või kui nad ei tööta, siis nad peavad ennast täiendama, et olla konkurentsis; või peavad nad sotsiaalmeedias teiste tegemistega kursis olema; või siis nad on väsinud ja tahavad puhata. Nii need võsukesed siis ise kasvavadki.

Ma saan ju peaga mõeldes aru, kui oluline on raha. Ent kas kõige-kõige olulisem ja kasvõi pool tundi lapsele/lastele on siis liiga palju oma ajagraafikust leida? Seal peres on ema kodune juba palju aastaid ja ta ei ole enam noor ema. Ei saa ju olla, kui esimene laps on juba pea 30. Seda kõike on kuulda ja näha nii kurb. Ent isegi kui näed viga, siis eestlane ei lähe ju aitama, nagu vanasõna soovitab. Ta vaatab pigem kõrvale või on nagu silmaklappidega hobune. Kes meist enda probleemidele ikka tahab lisaks teiste omasid? Inimeste sead on veendumus, et igaüks on oma saatuse sepp ja pere-elu on püha. Nii me võimegi näha, kuidas peres on vaimse terrori või veel hullem füüsilise vägavaala all kannatajad. Me kõnnime mööda, kui kellelegi virutatakse! Me väidame, et meie laste koolis kiusamist ei ole jne, jne. Seda tavaliselt kuniks midagi tõsist juhtub. Kuniks meedia selle üles korjab. Jah, ega alati ju ei saagi oma nina toppida võõrastesse asjadesse ja ega tohikski. Abi saab pakkuda, kui abi vastu võetakse või palutakse. Peale ei saa ju sundida. Eestlane on aga uhke ja tema abi kergelt küsima ei lähe. Vaid viimases hädas, kui enam ei saa püksirihma koomale tõmmata, kui enam ei saa poris olla ühku kätte.. Nii ma tunnen ka selle pere juures. Minu soov aidata on nii suur, kuid nende soov seda mitte vastu võtta on suurem. Paraku ei saa üks vanematest aru, et neil probleem üldse oleks. Vahel on nii paganama nukker, sest viimasel ajal on hakanud mulle tunudma, et kodune vanem ei soovigi oma lastele paremat elu, kui nad ise on suutnud võimaldada. Justkui ei soovitakski, et lapsed oleksid targemad ja jõuaksid kaugemale.

Tantsud jääl saates ütles meie Kiku, et kui ta Eesti poole lendama hakkas, siis ta sai kohe aru, et Eesti algas lennukis- ta vaatas inimestele otsa ja nägi EESTLAST. Ma sattusin eile üle pika aja Tartus maakonnaliinide bussijaama. Seal veedetud 10 minutit andis suurepärase ülevaate meie ühiskonnast, ühioskonna moraalist ja käitumisest ja ilmselt sain päris korraliku kultuurišoki päris pikakas ajaks... Kui naeratasid, siis sind põrnitseti altkulmu näkku kirjutatud lausega " ja mida sina seal naerad!?" Muidu hädisevad memmed viskavad kepi ja kompsu selga ja psitavad jooksu, kui näevad oma bussi. Pakkudes vanainimesele abi kompsu bussi aitamiseks, saad vastu sõimu, kus sind vargaks ja pätiks sõimatakse. Pingil istub odekolonni mekkiv ja ebameeldivalt haisev asotsiaal, kes jageleb turvatöötajaga. Ja siis on noored, kes on sukeldunud oma nutikate telefonidega internetimaailma ja reaalsusest on neil täpselt nii palju, et õigele bussile saada ning siis õige kohas maha minna.

Väga meeldiv oli sealt ära tulla, pisikese bussiga koduukseni saada ja majauks kärmelt enda tagant sulgeda ning oma mulli tagasi minna. Ja olla ka eestlane! Ehk mitte päris tüüpiline mossis näoga tegelane, kuid see oma mulli omamine on meile nii ülimalt oluline. Selle mulli sees on hea ja turvaline, seal ei ole targutavaid inimesi; inimesi, kes topivad oma nina võõrastesse asjadesse (olenemata heast soovist või halbadest plaanidest). Eestlane, aga mitte päris :)

Ettemääaratuse mõtisklus

Nii kummaline.
Käisin eile pangas ja sain kätte oma arveldusarve kaardi. Ilus ja roheline! kuigi jah, egas sinna midagi ju ei laeku erilist. No igaks juhuks peab ikka olema ju- ilma ei saa.

Igal juhul ajasime telleriga juttu natuke. Kummaline kuidas vahel täiesti võõra inimesega rääkides hakkad maailma nägema teisiti. Kuidas täeisti võõras inimene on kuulajana parem kui sõber. Mitte alati, aga vahel harva.

Eilse jätkuks arutasime täna abikaasaga elu üle. Et mis oleks olnud kui...
...kui meie poleks meie ehk siis elaksime kumbki oma elu?
...kui meil poleks lapsi veel?

Igal juhul tundisn taaskord oma abikaasas ära oma hingesugulase. Me oleme mõneti nii erinevad kuid samas nii meeletult sarnased. Põhiline sõnum on see, et kõik, mis elus on juhtunud, on põhjusega. Ka eile telleriga rääkides jõudsin ma selleni.

Kui me ei oleks noorelt lapsevanemateks saanud, siis ilmselt meil praegustka lapsi poleks ning iulmselt me ei planeeriks ka neid veel. Vaja ju ehitada maja, kindlustada tulevikku, siis puhata töö rassimisest palmi all ja siis avastada, et oleme nii pagana hiljaks laste saamisega jäänud, et see rong ongi läinud.. Spekulatsioon see on-  üks paljudest võimalikest elu stsenaariumitest.
Ent ometi läks elu teisiti.

Kui ma olin 10-12 aastat noorem, siis ma lubasin oma isale, et mina ei võta endale eal sellist meest nagu on tema. Minu mees ei joo ja ei suitseta. Ma ei leidnud oma abikaasat küll nendel tingimustel vastandades, kuid nii juhtus- ta ei joo (kuigi pole 100% ka karsklane) ega suitseta. Teine asi, mida mäletan, olid minu kindlad plaanid. Nii raudkindlad, et neid ei saanud keegi kuidagi ju kangutada. Ent need plaanid olid ilmselt juba mõttetasandil määratud hukule. Minu kindel plaan oli lõpetada keskkool, kõrgkool (vähemalt 5 aastat), siis hea ja tulus töökoht ja siis kunagi pere. Ja tegelikult läks kõik risti vastupidi. Ma leidisn elu kaaslase, saime oma tütred, lõpetasin keskkooli 8-kuuse kõrvalt ja läksin ülikooli, kui pesamuna oli 1a 10k.  Täna ei teeks ma ühtegi asja minevikus teisiti. Ma olen just selle pärast selline inimene ja isiksus nagu olen.

Seega jõudsin oma mõttetega ja mõtlemisega selleni, et ka minu praegune kodusistumine on millekski hea ja millegi pärast oluline. Tavaliselt on nii, et me ei saa sellest aru- miks kõik ei lähe nii nagu meie tahame. Loomulikult minu plaan oli saada kohe peale ülikooli hea ja tasustatud töö. Noor ja rumal, ütlen ma nüüd. Eks see lootus vaikselt tõusis ja langes sõltuvalt majandusest meil ja maailmas.

Eile telleriga rääkides jõudsin oma jutuga selleni, et minu kodusolemine on puhkus ja samal ajal enda ümber vaatamise aeg. Et ma märkaks seda, kuidas aeg ja ruum mu ümber muutub. Et ma märkaks, kuidas mu lapsed üha enam iseseisvuvad, suureks kasvavad. Kuidas rohulible kasvab!

Minu aeg on alles ees. Minu töökoht pole veel minule vabastatud või pole teda veel loodud. Vahel tuleb mitte enam loota selleks, et asjad toimima hakkaks. Nii ma siis enam ei looda seda, mis pole mulle veel määratud vaid hindan seda, mis mul on. Me kõik peaks endasse vaatama, mõtlema, mis me tegelikult soovime, kus me olla soovime, mida me teha sooviksime. Miks just see on praegust hea, mis meil on!? See kas omame tööd või ei oma on millegi põhjus või tagajärg. Ja see ei pea ilmtingimata olema negatiivne. Ehk on see just positiivne?! Teise mätta otsast võib maailma tunduda sootuks ilusam, kui omalt mättalt. Milleks oodata ja loota seda, mis pole hingele ette määratud?!