Kui mitu korda ma olen seda postitust alustanud. Alustanud ja siis kustutanud. Alustanud jälle ja kustutanud taas ja... Ja kui mitukümmend korda ma olen sellele mõelnud. Ja siis jälle mõelnud, kas üldse peaks. Kui peaks, siis kuidas peaks või ei peaks...
On olnud keeruline aasta. Väga palju on muutunud ja palju on täpselt nii nagu oli aastate eest.
Käsi südamel pean tunnistama, et aednik on aia kaotanud ent õnneks soosis suvi seekord mind. Mul pole vist mitte kunagi aed nii korrast ära olnud kui sel aastal. Õnneks küll väga umbrohtu ka ei kasvanud, kuna tänavusel suvel ei olnud vihmal Eestimaale eriti asja. Pärast aprilli oli pea kaks kuud põuda, siis paaril päeval jaanipäeva ja minu sünnipäeva kanti sadas veidi ja kõrbenud murulapilaadsest alast sai taas roheline haljendav aas. Nõnda sai taas paaril korral murulaadset haljendavat aasa niidetud enne, kui saabus sellele aastale iseloomulik kõrbekuivus.
No nii päikeselist suve ei mäletagi, kuigi selliseid on olnud tegelikult ju varemgi, ent väidetavalt pidada inimese mälu olema ilma koha pealt eriti lünklik. :) Õnneks tõi august taas vihma ja pruunist-kollasest murulapist sai taaskord roheline haljendav aas. Nõnda on saanud sel aastal muru niidetud täpselt 6 korda. Just 6!!!
Käsi südamele pannes on istutusalad sel aastal täiesti miinimumprogrammil. Paraadpeenar vähe paremas seisus, tagaaia istutusalad piinlikus seisus. No sedasi on see sel aastal läinud.
Jah, ma võiksin ju vabandada, aga tegelikult ei pea. Praegust on blogimisest ja minu aiast tähtsam mina ise. Kui ma olen leidnud endas taas jõu ja motivatsiooni toimetada ja kirjutada, siis ongi aeg hakata kirjutama ja toimetama. Seniks tuleb lihtsalt olla, enda tühja tassi täita ning akusid laadida.
Nõndaks on hetkel plaan vaikselt aeda talveks ettevalmistama hakata. Püüan läbi vaadata oma daftiks muudetud postitused ning need uuesti avaldada. Ja jooksvalt taas blogimisega tegelema hakata. Ehk ei peagi endale ega teistele mingeid lubadusi jagama, et hakkan nüüd igal nädalal/kuul/päeval kirjutama. Tuleb järgmine just siis kui tuleb.
Üks pilt mälestuseks sellest imelisest soojast ja päikeselisest suvest.
Jõudu ja kannatlikku meelt sulle iseenda leidmise käänulisel teel! Küllap kõik loksub õigesse paika tagasi. Oled tubli ja imetlust väärt noor inimene, kes peab end jagama mitme igapäevase tegevuste liini vahel. Inimesele ei anta kunagi rohkem kanda, kui ta kanda jõuab. See jõud tuleb endas vaid üles leida. Või üles äratada. Kõik saab korda!
ReplyDeleteNii tore, et kirjutasid ja tegelikult on inimese sisemised reservid piiritud, me ise ei mõista seda
ReplyDeleteJust, kõige tähtsam oledki sina ise ja see, et jälle endas jõu ja tasakaalu leiad.
ReplyDeleteLeida palju pilte oma jutu juurde on palju lihtsam, kui valida seda ühtainukest. Olgu esimese tundesähvatuse ajel või pika kaalumise tulemus, üksik pilt kõneleb rohkem. Sellel pildil on selgust, avarust, igavikulist rahu, ent ka künklik teekond ja vallatud pilvelambukesed fantaasiat ergutamas ning mängule kutsumas. Tulemas on ilus sügis.
ReplyDeleteJõudu ja sära silmadesse!
ReplyDeleteNii tore on Sinust jälle kuulda,jõudu!
ReplyDeleteHead kosumist! Mul suht sama seis, ainult selle vahega, et niitnud oleme 3 korda. ;) Elame veel!
ReplyDelete