Elu on muutuses ja muutused elus. Eile, täna, homme, alati.

"Miski sõnul seletamatu rahutus hetkes, kärsitus oleviku suhtes, rahulolematus hetk tagasi olnu pärast, hirm ja ootusärevus tuleviku ees.
Elu on muutuses ja muutused elus. Eile, täna, homme, alati.
Minna muutustega kaasa või jääda rongilt maha? Elada nii nagu eeldatakse või nii, et endal on hea? 
Elurong kulgeb. Sa kas oled selles rongis või vaatad sellele järgi. Kärsitus, rahutus, hirm ega ootusärevus ei loe enam."

Nõnda kirjutasin ma eilses näoraamatu potsituses. 
Mulle tundub, et me ei oska enam nautida hetke milles elavame. Meie, inimesed. Mina, Sina, Tema. Meil on alalõpmata kiire, me mõtleme tulevikule oodates, et see on helgem kui olevik. Samas mõtleme olnule, otsides sealt põhjusi, miks ei läinud kõik ehk nii nagu me oleks soovinud. Selle minevikus sorkimise ja tulevikust mõtlemise ajal ununeb meil hetk, kus elame. Meil läheb meelest nautida neid tänaseid väärtusi ja õnnehetki, mida loome ja meie ümber luuakse. Meil läheb meelest elada!

Oleme kohal, aga ei ole ka. Mõtted ja teod ei ühti. Näiline rõõmustamine. Pidev ootus uue ja lootus helgema osas ning ikka see rahulolematus. Miks küll me ei suuda nautida hetke ja olla tänulikud selle eest, mis meil on? Miks on ka siis, kui kõik on päriselt hästi, tarvis muretseda asjade pärast, mis kõik võivad halvasti minna? Miks on tarvis võrrelda ennast teistega ning tekitada endas teinekord ehk ängi, teinekord jälle end selle abil upitada? Ei lähe ju mitte kõigil nii hästi, kui endal. Lohutav?! Kellele on, kellele mitte.

Elu kulgeb ja viimsepäeva eel avastada, et meie elus polegi neid hetki, mille üle tunda rõõmu, on hilja. Elatud on tulevikus ja minevikus, kuid unustatud on hetk, kus viibime praegu.

Miks ei elata nõnda, et elule tagasi vaadates, oleks endal hea olnut meenutada? Kui jäänud on ainult hetk ja minevik ning tulevikku ei ole, ei tohiks me tunda valu või rahulolematust mineviku suhtes. Ma ei jooksnud oma elurongi järgi ega tilpnenud viimse vaguni serval, ma olin oma elurongi juht! Ma nautisin hetke milles elasin ning elule tagasi vaadates, tunnen uhkust ja rõõmu.

Otsida koht oma elus on ilmselt enamike soov. Minevikku ei tohi unustada, ent selles ei saa ka elada. Pilk tuleb tulevikku suunata ja unistada suurelt, ent mitte tänaste rõõmude ja hetkede arvelt. 

Elu on muutuses ja muutused elus. Eile, täna, homme, alati. Meie selle keskel. Õnn on, kui on jõudu muutustega kaasas käia nõnda, et ei unusta seda, kes oleme ise. Päriselt! Südames! Rahu eneses ja enesega annavad võimaluse nautida iga eluhetke elurongi veduris. 

Põleb ereda leegiga

Sünnime, kasvame, õpime, avastame maailma, käime tööl, loome ilmselt (mingil kujul) pere (moodsed ajad eksole), saame lapse(d), kasvatame nad suureks, käime tööl kuniks jaksame, et siis vanadusepõlve veeta. Seda muidugi juhul kui pensionini välja üldse veame ning pole ennast ühel või teisel viisil haigeks või surnuks töötanud. Ideaalses maailmas poleks see muidugi nii.

Seejuures on õnnelikud need inimesed, kes end surnuks töötavad ametikohal, mida nad armastavad, mis on neile see õige ja hea. Ilmselt ei looda noorem põlvkond, et me üldse vanaduspensioninit saame või kui selline asi veel selle aja peale olemas on, siis ilmselt on pensioniiga nõnda kõrge, et paljud meist selleni välja ei veagi. Olgu siinkohal öeldud, et õnn ei peitu palganumbris vaid sisemises rahulolus oma elu, töö ja kõige muu osas, mis meie päeva mahub.

Mõtlen oma tutvusringkonna peale ja mulle tundub, täiesti subjektiivselt, et neid särasilmseid tööl käijaid ei ole just kuigi palju. Üldjoontes peaks tööl käimine olema siiski meeldiv tegevus, mitte üksnes ellujäämiseks vajalik iganädalane enda 40 tunni  sihipärane paigutamine. Ideaalses maailmas vähemalt!

Mulle tundub, et tihti hinnatakse teisi inimesi enda ümber selle järgi kui edukad nad on, selle välimise fassaadi järgi, mida me ise maailmale toodame. Eriti tänapäeva maailmas, kus kõigil on pidevalt kiire ning suhtlemine on pealispinnaline. Me kuuleme edulugusid näiteks koristajast, kellest on saanud puhastusteenistusfirma osanik või kingamüüjast, kellest on saanud kõrge ametnik. Jah, edukad, ent kas ka õnnelikud? Kui jätame kõrvale selle, et nad on ilmselt hästi tasustatud, siis kas nad lähevad hommikul tööle säravate silmadega? Või on nad sisemiselt katki, läbipõlenud/läbipõlemas ning õnnetud? Võib olla vajavad koguni ravimeid, et üldse olla suuteline oma päevakohustusi täitma ja  öösel magama? Välismaailma jaoks edukad, aga enesele?

Hea küll, see oli võib olla natuke ülevõlli lähenemine, ent mõistate küll, mida silmas pean. Ilmselt teeb üsna suur hulk inimesi, olenemata tema ametikohast, aastaid, võib olla isegi aastakümneid töid, mida nad peavad tegema, et ellu jääda. Ja siis pensionile minemise ajaks ollakse sisemiselt nõnda kibestunud ja nõnda katki, et kujutelmpilt õnnelikest ja naeratavatest pensionäridest on vaid mõne saksa sarja unelm. Hea, kui pensionini üldse välja veetakse. Ja kui veetakse, siis tõenäoliselt torisevate vanainimestena.

Jah, kõigile ei saa jaguda juhtivaid kohti, aga kõik ei tahagi olla juhid. Ma arvan, et näiteks kopamehel on küll õhtuks kopp ees (nagu mu puberteedid ütlevad) oma sõiduriista juhtimisest, aga selle väsimuse juures võib see sama kopamees olla pagana õnnelik. Ja ka tema on juhtival kohal, kas pole!? Ma ei räägi siin selle juures üldse palgast või rahast üldisemalt. Ma räägin sisemisest rahulolemisest. See ei olene ametikohast või positsioonist. Inimene võib olla väga rahul ja õnnelik tehes lihtsaid töid, samas vastutusrikkal ja kõrgel kohal tööd tegev inimene võib olla kõike muud, kui rahul ja õnnelik.

Sellelt rattalt maha saamine ei ole just kuigi lihtne. Kuhu mul siis ikka minna? Kes mind ikka enda juurde tööle tahab? Ma ei oska ju midagi muud! Ma oskan ju ainult seda, mida teen! Mis teised arvavad, ma olen ju nii vähe töötanud ja lähen nüüd ära (olenemata sellest, kas see vähe on 6 kuud, aasta, kolm või kolmkümmend)? Kuidas nad ilma minuta hakkama saavad? Natuke vanemate inimeste puhul lisandub ka  see, et nad arvavad, et kes neid "vanu" ikka enam tööturult üles korjab. Ja siis on see teatav mugavus ka. Ollakse küll mingil põhjusel rahulolematu (me jätkuvalt ei räägi palgast või rahast), aga samas on ju mugav teha seda tööd, mida osatakse kasvõi une pealt ning see  on see, mis välistab äraminemise. Mugavustsoon!! 

Hommikul ärgates ei taha ju ka kuidagi sealt soojade linade ja pehmete patjade vahelt üles tulla. Mina küll ei taha! Pole mõnusamat tegevust, kui rahulik ärkamine! Virgumine, et siis hommikumantlis rahumeeli oma kohvitassi saatel päeva alustada. Ent ometigi me teeme seda siiski- tõuseme argipäeva hommikuti öökapil häälekalt ärkamise ajast märku andva helina peale. Me astume mugavustsoonist välja. Igal hommikul. Argiipäevarutiin näeb ette, et ärkame, et saata lapsed kooli või viia nad lasteaeda ning ise seejärel tööle minna. Enamikel inimestel on see nii. Me võime vahel patustada ja äratust 10 minutit edasi lükata, aga seda vaid vahel ja 10 minutit. Paneme ju vahel äratusegi selliselt, et jääks see puhver- äratuse edasi lükkamiseks. Miks siis rahulolematuna oma tänaste tööde/tegemiste suhtes, me ei julge ette võtta sammu, et enda elu muuta? Otsida uut tööd, õppida uus eriala, koolitada ennast mõne olemasoleva oskuse osas? Muutus algab ju igaühest endast. Me kõik saame ennast juhtida sisemise rahulolu suunas!

Kas selleks, et olla sina ise, teha tööd, mida armastad ning minna tööle säravate silmadega, peab esmalt vaimult murtud saama, seesmiselt katki minema või läbi põlema? Kui ma mõtlen enda lähedal seisvate sõprade/tuttavate peale, kes on tänaseks päevaks jõudnud punkti, kus nad on läbi põlenud või läbipõlemise äärel, siis on see hästi kurb. Seda on valus vaadata. Ent teha ei saa ma nende heaks mitte grammigi rohkem, kui olla õlg, kui vaja on nutta, olla olemas, kui on tarvis rääkida. Nad on põlenud ereda leegiga, andnud endast 110%  ning nappide tööelu aastatega jõutud selleni, et see leeki toitev kütus on otsakorral või otsas.

Kui  tekib tunne, et töö, mis täna teed, on hakanud Sinu jaoks ühel või teisel viisil ammenduma või sära silmis on tuhmunud või tänane töö ei paku enam seda rahulolu, mida ta ehk pakkus mõnda aega tagasi, siis on see see koht, kus iseenda ning iseenda õnnelikuma ja tervema pensionäri nimel tuleb hakata tegutsema. Võimaluse leiab kindlasti. Võib olla on Sul mõni hobi, millest saab endale töökoha luua?Või on mõni eriala mida täna olemasolva töö kõrvalt õppida? Või mõni oskus, mille järgi tööturul nõudlus on?

Kui on tahtmine, siis tekivad ka võimalused. Kui on võimalus, siis tuleks sellest kinni haarata. Sa iial ei tea, mis sellest lõpuks saab, aga kui Sa ei julge võimalusest haarata, siis ei saa ju ka iial teada. 

Sünnime, kasvame, õpime, avastame maailma, käime tööl, loome ilmselt (mingil kujul) pere (moodsed ajad eksole), saame lapse(d), kasvatame nad suureks, käime tööl kuniks jaksame, et siis vanadusepõlve veeta. Ja kui me oleme oma elu ise juhtinud, kuulates oma südame häält, tehes tööd, mis paneb silma särama, omades hobisid, mis täidavad me tassi vaimujõuga, siis me oleme tervemad, elurõõmsamad ja toredad pensionärid kauges tulevikus. Penisonieas Sina, on sellele Sinule, kes oma elu juhib, tänulik. Tänulik selle eest, et kuulasid oma südant.

Suured muutused saavad alguse väikestest asjadest. On tore mõelda, et ühest ehk mitte kuigi olulisest muutusest, võib saada millegi ilusa algus. Ja seda kõike kooskõlas oma sisemise rahuloluga.

Fassaad

Inspiratsioonikoolitus. Inspiratsiooniõhtu. Ohh, oled laetud ja tulvil mõtteid. Vaimusilmas oled juba kodus paber ja pliiats käes, et kirjutada üles oma mõtteid, tundeid, kaardistada oma võimalusi edasiseks eluks. Aga tegelikult juhtub nii, et veel enne autossse jõudmist, jõuab sinuni mõistmine, et sinule on inimesi vaja, kelle oled enese ümber kogunud või nad enda lähedale lasknud, aga neile on Sind tarvis  palju-palju vähem, üldse mitte või siis, kui miskit tarvis on.

See tunne halvab nõnda palju, et kodutee läbid automaatpiloodil!

Vaimusilmas ettekujutatud toredast enesemõtestamisest ja eluvõimaluste kaalumisest-kaardistamisest on alles ähmane mälestus ning tegelikult kirjutad hoopis päevikut või vahid tuimalt keskendumata teleri või arvuti ekraani mõistmata, mis seal siis tegelikult on, või ei tee te mitte midagi. Jah, ilmselt on ka neid inimesi, kellel tegelikult on ükskõik ja nemad lähevadki koju tegema seda, mida nad plaanisid või ette kujutasid.

Inimene on sotsiaalne olend. Kui hinnata tänapäeva inimese elu läbi sotsiaalmeedia, siis on see täis glamuuri, palju sõpru, kauneid reise jne, jne, jne. Kui oled maoli mudas, siis abikäe on Sulle ulatamas vähesed neist näoraamatu sõradest. Või saad Sa neile helistada ja abi paluda? Kui mitmele neist!?

Tegelikult oleme me täna, kui meie sõbrad on meile lähemal, kui ei kunagi varem, üksikumad, kui ei kunagi varem. Suhtlus on pealispinnaline. "Kuidas Sul läheb?" on viisakusavaldus ning ega küsijat üldjuhul väga ei huvitagi kuidas mul siis läheb. See on kurb tegelikkus. Kunagi ühel koolitusel koolitaja ütles, et ärge küsige inimeselt kuidas tal läheb, kui te tegelikult ei huvitu sellest või te ei vaevu kuulama. Sellest pevast alates olen ma selle järgi ka elanud. Kui ma küsin "Kuidas Sul läheb", siis ma tahan päriselt ka teada, kuidas sul läheb ning ma olen võtnud endale selle aja, et kuulata.

Kuulamine on samuti üks selline huvitav omadus, mida tegelikult ei vallata. Ikka segab taskus piiksuv telefon, mis annab märku, et näoraamatus su pilti laigiti või kommenteeriti või keegi tahab Sulle midagi edasi anda sõnumi teel. Päriselt ei oska inimesed enam omavahel rääkida, teineteist kuulata, aktiivselt vestlusest osa võtta. Mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et mina nii ei taha. Ma tahangi rääkida ja kuulata oma vestluspartnerit. Ma tahangi näha, mis emotsiooniga ta räägib, sest ega ma ju sõnumit lugedes ei tea, kas tema öeldu on siiras, kas see öeldu on tegelikult ka see, mida ta mõtleb.

Inimestel ei ole enam aega. Jah, minul ei ole ka aega. Pidevalt on midagi toimumas, millegagi on tarvis kursis olla, kellelegi öelda midagi olulist,.... aga OMA inimestele leian ma ALATI aja. Küsingi kuidas tal läheb, sest ma PÄRISELT tahan teada ja tema elust osa saada. Ma tahangi vahetult tema häält kuulda.  Oma inimesed on alati olulised, sest nemad  on need inimesed, kes ulatavad sulle käes, kui oled maoli mudas ning teised inimesed põlgavad seda teha.

Mis tunne see siis on kui saad aru, et tegelikult oled sa nii pagana üksik? Eks igaüks on seda suuremal või vähemal määral tundnud ja kui ei ole, siis olete õnnelikud inimesed. Sellistel inimestel on olemas TÕELISED oma inimesed. Hoidke neid nagu oma suurimat aaret!

Aga fassaad on alati kaunis. Olenemata sellest, mis päriselt on. Minuga on kõik hästi! Nagu ikka.