Elu on muutuses ja muutused elus. Eile, täna, homme, alati.

"Miski sõnul seletamatu rahutus hetkes, kärsitus oleviku suhtes, rahulolematus hetk tagasi olnu pärast, hirm ja ootusärevus tuleviku ees.
Elu on muutuses ja muutused elus. Eile, täna, homme, alati.
Minna muutustega kaasa või jääda rongilt maha? Elada nii nagu eeldatakse või nii, et endal on hea? 
Elurong kulgeb. Sa kas oled selles rongis või vaatad sellele järgi. Kärsitus, rahutus, hirm ega ootusärevus ei loe enam."

Nõnda kirjutasin ma eilses näoraamatu potsituses. 
Mulle tundub, et me ei oska enam nautida hetke milles elavame. Meie, inimesed. Mina, Sina, Tema. Meil on alalõpmata kiire, me mõtleme tulevikule oodates, et see on helgem kui olevik. Samas mõtleme olnule, otsides sealt põhjusi, miks ei läinud kõik ehk nii nagu me oleks soovinud. Selle minevikus sorkimise ja tulevikust mõtlemise ajal ununeb meil hetk, kus elame. Meil läheb meelest nautida neid tänaseid väärtusi ja õnnehetki, mida loome ja meie ümber luuakse. Meil läheb meelest elada!

Oleme kohal, aga ei ole ka. Mõtted ja teod ei ühti. Näiline rõõmustamine. Pidev ootus uue ja lootus helgema osas ning ikka see rahulolematus. Miks küll me ei suuda nautida hetke ja olla tänulikud selle eest, mis meil on? Miks on ka siis, kui kõik on päriselt hästi, tarvis muretseda asjade pärast, mis kõik võivad halvasti minna? Miks on tarvis võrrelda ennast teistega ning tekitada endas teinekord ehk ängi, teinekord jälle end selle abil upitada? Ei lähe ju mitte kõigil nii hästi, kui endal. Lohutav?! Kellele on, kellele mitte.

Elu kulgeb ja viimsepäeva eel avastada, et meie elus polegi neid hetki, mille üle tunda rõõmu, on hilja. Elatud on tulevikus ja minevikus, kuid unustatud on hetk, kus viibime praegu.

Miks ei elata nõnda, et elule tagasi vaadates, oleks endal hea olnut meenutada? Kui jäänud on ainult hetk ja minevik ning tulevikku ei ole, ei tohiks me tunda valu või rahulolematust mineviku suhtes. Ma ei jooksnud oma elurongi järgi ega tilpnenud viimse vaguni serval, ma olin oma elurongi juht! Ma nautisin hetke milles elasin ning elule tagasi vaadates, tunnen uhkust ja rõõmu.

Otsida koht oma elus on ilmselt enamike soov. Minevikku ei tohi unustada, ent selles ei saa ka elada. Pilk tuleb tulevikku suunata ja unistada suurelt, ent mitte tänaste rõõmude ja hetkede arvelt. 

Elu on muutuses ja muutused elus. Eile, täna, homme, alati. Meie selle keskel. Õnn on, kui on jõudu muutustega kaasas käia nõnda, et ei unusta seda, kes oleme ise. Päriselt! Südames! Rahu eneses ja enesega annavad võimaluse nautida iga eluhetke elurongi veduris.