Saturday, October 14, 2017

Põleb ereda leegiga

Sünnime, kasvame, õpime, avastame maailma, käime tööl, loome ilmselt (mingil kujul) pere (moodsed ajad eksole), saame lapse(d), kasvatame nad suureks, käime tööl kuniks jaksame, et siis vanadusepõlve veeta. Seda muidugi juhul kui pensionini välja üldse veame ning pole ennast ühel või teisel viisil haigeks või surnuks töötanud. Ideaalses maailmas poleks see muidugi nii.

Seejuures on õnnelikud need inimesed, kes end surnuks töötavad ametikohal, mida nad armastavad, mis on neile see õige ja hea. Ilmselt ei looda noorem põlvkond, et me üldse vanaduspensioninit saame või kui selline asi veel selle aja peale olemas on, siis ilmselt on pensioniiga nõnda kõrge, et paljud meist selleni välja ei veagi. Olgu siinkohal öeldud, et õnn ei peitu palganumbris vaid sisemises rahulolus oma elu, töö ja kõige muu osas, mis meie päeva mahub.

Mõtlen oma tutvusringkonna peale ja mulle tundub, täiesti subjektiivselt, et neid särasilmseid tööl käijaid ei ole just kuigi palju. Üldjoontes peaks tööl käimine olema siiski meeldiv tegevus, mitte üksnes ellujäämiseks vajalik iganädalane enda 40 tunni  sihipärane paigutamine. Ideaalses maailmas vähemalt!

Mulle tundub, et tihti hinnatakse teisi inimesi enda ümber selle järgi kui edukad nad on, selle välimise fassaadi järgi, mida me ise maailmale toodame. Eriti tänapäeva maailmas, kus kõigil on pidevalt kiire ning suhtlemine on pealispinnaline. Me kuuleme edulugusid näiteks koristajast, kellest on saanud puhastusteenistusfirma osanik või kingamüüjast, kellest on saanud kõrge ametnik. Jah, edukad, ent kas ka õnnelikud? Kui jätame kõrvale selle, et nad on ilmselt hästi tasustatud, siis kas nad lähevad hommikul tööle säravate silmadega? Või on nad sisemiselt katki, läbipõlenud/läbipõlemas ning õnnetud? Võib olla vajavad koguni ravimeid, et üldse olla suuteline oma päevakohustusi täitma ja  öösel magama? Välismaailma jaoks edukad, aga enesele?

Hea küll, see oli võib olla natuke ülevõlli lähenemine, ent mõistate küll, mida silmas pean. Ilmselt teeb üsna suur hulk inimesi, olenemata tema ametikohast, aastaid, võib olla isegi aastakümneid töid, mida nad peavad tegema, et ellu jääda. Ja siis pensionile minemise ajaks ollakse sisemiselt nõnda kibestunud ja nõnda katki, et kujutelmpilt õnnelikest ja naeratavatest pensionäridest on vaid mõne saksa sarja unelm. Hea, kui pensionini üldse välja veetakse. Ja kui veetakse, siis tõenäoliselt torisevate vanainimestena.

Jah, kõigile ei saa jaguda juhtivaid kohti, aga kõik ei tahagi olla juhid. Ma arvan, et näiteks kopamehel on küll õhtuks kopp ees (nagu mu puberteedid ütlevad) oma sõiduriista juhtimisest, aga selle väsimuse juures võib see sama kopamees olla pagana õnnelik. Ja ka tema on juhtival kohal, kas pole!? Ma ei räägi siin selle juures üldse palgast või rahast üldisemalt. Ma räägin sisemisest rahulolemisest. See ei olene ametikohast või positsioonist. Inimene võib olla väga rahul ja õnnelik tehes lihtsaid töid, samas vastutusrikkal ja kõrgel kohal tööd tegev inimene võib olla kõike muud, kui rahul ja õnnelik.

Sellelt rattalt maha saamine ei ole just kuigi lihtne. Kuhu mul siis ikka minna? Kes mind ikka enda juurde tööle tahab? Ma ei oska ju midagi muud! Ma oskan ju ainult seda, mida teen! Mis teised arvavad, ma olen ju nii vähe töötanud ja lähen nüüd ära (olenemata sellest, kas see vähe on 6 kuud, aasta, kolm või kolmkümmend)? Kuidas nad ilma minuta hakkama saavad? Natuke vanemate inimeste puhul lisandub ka  see, et nad arvavad, et kes neid "vanu" ikka enam tööturult üles korjab. Ja siis on see teatav mugavus ka. Ollakse küll mingil põhjusel rahulolematu (me jätkuvalt ei räägi palgast või rahast), aga samas on ju mugav teha seda tööd, mida osatakse kasvõi une pealt ning see  on see, mis välistab äraminemise. Mugavustsoon!! 

Hommikul ärgates ei taha ju ka kuidagi sealt soojade linade ja pehmete patjade vahelt üles tulla. Mina küll ei taha! Pole mõnusamat tegevust, kui rahulik ärkamine! Virgumine, et siis hommikumantlis rahumeeli oma kohvitassi saatel päeva alustada. Ent ometigi me teeme seda siiski- tõuseme argipäeva hommikuti öökapil häälekalt ärkamise ajast märku andva helina peale. Me astume mugavustsoonist välja. Igal hommikul. Argiipäevarutiin näeb ette, et ärkame, et saata lapsed kooli või viia nad lasteaeda ning ise seejärel tööle minna. Enamikel inimestel on see nii. Me võime vahel patustada ja äratust 10 minutit edasi lükata, aga seda vaid vahel ja 10 minutit. Paneme ju vahel äratusegi selliselt, et jääks see puhver- äratuse edasi lükkamiseks. Miks siis rahulolematuna oma tänaste tööde/tegemiste suhtes, me ei julge ette võtta sammu, et enda elu muuta? Otsida uut tööd, õppida uus eriala, koolitada ennast mõne olemasoleva oskuse osas? Muutus algab ju igaühest endast. Me kõik saame ennast juhtida sisemise rahulolu suunas!

Kas selleks, et olla sina ise, teha tööd, mida armastad ning minna tööle säravate silmadega, peab esmalt vaimult murtud saama, seesmiselt katki minema või läbi põlema? Kui ma mõtlen enda lähedal seisvate sõprade/tuttavate peale, kes on tänaseks päevaks jõudnud punkti, kus nad on läbi põlenud või läbipõlemise äärel, siis on see hästi kurb. Seda on valus vaadata. Ent teha ei saa ma nende heaks mitte grammigi rohkem, kui olla õlg, kui vaja on nutta, olla olemas, kui on tarvis rääkida. Nad on põlenud ereda leegiga, andnud endast 110%  ning nappide tööelu aastatega jõutud selleni, et see leeki toitev kütus on otsakorral või otsas.

Kui  tekib tunne, et töö, mis täna teed, on hakanud Sinu jaoks ühel või teisel viisil ammenduma või sära silmis on tuhmunud või tänane töö ei paku enam seda rahulolu, mida ta ehk pakkus mõnda aega tagasi, siis on see see koht, kus iseenda ning iseenda õnnelikuma ja tervema pensionäri nimel tuleb hakata tegutsema. Võimaluse leiab kindlasti. Võib olla on Sul mõni hobi, millest saab endale töökoha luua?Või on mõni eriala mida täna olemasolva töö kõrvalt õppida? Või mõni oskus, mille järgi tööturul nõudlus on?

Kui on tahtmine, siis tekivad ka võimalused. Kui on võimalus, siis tuleks sellest kinni haarata. Sa iial ei tea, mis sellest lõpuks saab, aga kui Sa ei julge võimalusest haarata, siis ei saa ju ka iial teada. 

Sünnime, kasvame, õpime, avastame maailma, käime tööl, loome ilmselt (mingil kujul) pere (moodsed ajad eksole), saame lapse(d), kasvatame nad suureks, käime tööl kuniks jaksame, et siis vanadusepõlve veeta. Ja kui me oleme oma elu ise juhtinud, kuulates oma südame häält, tehes tööd, mis paneb silma särama, omades hobisid, mis täidavad me tassi vaimujõuga, siis me oleme tervemad, elurõõmsamad ja toredad pensionärid kauges tulevikus. Penisonieas Sina, on sellele Sinule, kes oma elu juhib, tänulik. Tänulik selle eest, et kuulasid oma südant.

Suured muutused saavad alguse väikestest asjadest. On tore mõelda, et ühest ehk mitte kuigi olulisest muutusest, võib saada millegi ilusa algus. Ja seda kõike kooskõlas oma sisemise rahuloluga.

1 comment:

  1. Meie vanuses tuleb leppida asjaoluga, et asjad, mis paranesid 20-sel mängleva kergusega, jäävad 40-tes juba päriseks katki. Tugisysteemide olemasolu on võtmesõna, kas vajud vee alla või suudad veel mõnda aega elus pysida.

    ReplyDelete