Fassaad

Inspiratsioonikoolitus. Inspiratsiooniõhtu. Ohh, oled laetud ja tulvil mõtteid. Vaimusilmas oled juba kodus paber ja pliiats käes, et kirjutada üles oma mõtteid, tundeid, kaardistada oma võimalusi edasiseks eluks. Aga tegelikult juhtub nii, et veel enne autossse jõudmist, jõuab sinuni mõistmine, et sinule on inimesi vaja, kelle oled enese ümber kogunud või nad enda lähedale lasknud, aga neile on Sind tarvis  palju-palju vähem, üldse mitte või siis, kui miskit tarvis on.

See tunne halvab nõnda palju, et kodutee läbid automaatpiloodil!

Vaimusilmas ettekujutatud toredast enesemõtestamisest ja eluvõimaluste kaalumisest-kaardistamisest on alles ähmane mälestus ning tegelikult kirjutad hoopis päevikut või vahid tuimalt keskendumata teleri või arvuti ekraani mõistmata, mis seal siis tegelikult on, või ei tee te mitte midagi. Jah, ilmselt on ka neid inimesi, kellel tegelikult on ükskõik ja nemad lähevadki koju tegema seda, mida nad plaanisid või ette kujutasid.

Inimene on sotsiaalne olend. Kui hinnata tänapäeva inimese elu läbi sotsiaalmeedia, siis on see täis glamuuri, palju sõpru, kauneid reise jne, jne, jne. Kui oled maoli mudas, siis abikäe on Sulle ulatamas vähesed neist näoraamatu sõradest. Või saad Sa neile helistada ja abi paluda? Kui mitmele neist!?

Tegelikult oleme me täna, kui meie sõbrad on meile lähemal, kui ei kunagi varem, üksikumad, kui ei kunagi varem. Suhtlus on pealispinnaline. "Kuidas Sul läheb?" on viisakusavaldus ning ega küsijat üldjuhul väga ei huvitagi kuidas mul siis läheb. See on kurb tegelikkus. Kunagi ühel koolitusel koolitaja ütles, et ärge küsige inimeselt kuidas tal läheb, kui te tegelikult ei huvitu sellest või te ei vaevu kuulama. Sellest pevast alates olen ma selle järgi ka elanud. Kui ma küsin "Kuidas Sul läheb", siis ma tahan päriselt ka teada, kuidas sul läheb ning ma olen võtnud endale selle aja, et kuulata.

Kuulamine on samuti üks selline huvitav omadus, mida tegelikult ei vallata. Ikka segab taskus piiksuv telefon, mis annab märku, et näoraamatus su pilti laigiti või kommenteeriti või keegi tahab Sulle midagi edasi anda sõnumi teel. Päriselt ei oska inimesed enam omavahel rääkida, teineteist kuulata, aktiivselt vestlusest osa võtta. Mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et mina nii ei taha. Ma tahangi rääkida ja kuulata oma vestluspartnerit. Ma tahangi näha, mis emotsiooniga ta räägib, sest ega ma ju sõnumit lugedes ei tea, kas tema öeldu on siiras, kas see öeldu on tegelikult ka see, mida ta mõtleb.

Inimestel ei ole enam aega. Jah, minul ei ole ka aega. Pidevalt on midagi toimumas, millegagi on tarvis kursis olla, kellelegi öelda midagi olulist,.... aga OMA inimestele leian ma ALATI aja. Küsingi kuidas tal läheb, sest ma PÄRISELT tahan teada ja tema elust osa saada. Ma tahangi vahetult tema häält kuulda.  Oma inimesed on alati olulised, sest nemad  on need inimesed, kes ulatavad sulle käes, kui oled maoli mudas ning teised inimesed põlgavad seda teha.

Mis tunne see siis on kui saad aru, et tegelikult oled sa nii pagana üksik? Eks igaüks on seda suuremal või vähemal määral tundnud ja kui ei ole, siis olete õnnelikud inimesed. Sellistel inimestel on olemas TÕELISED oma inimesed. Hoidke neid nagu oma suurimat aaret!

Aga fassaad on alati kaunis. Olenemata sellest, mis päriselt on. Minuga on kõik hästi! Nagu ikka.