Ettemääaratuse mõtisklus

Nii kummaline.
Käisin eile pangas ja sain kätte oma arveldusarve kaardi. Ilus ja roheline! kuigi jah, egas sinna midagi ju ei laeku erilist. No igaks juhuks peab ikka olema ju- ilma ei saa.

Igal juhul ajasime telleriga juttu natuke. Kummaline kuidas vahel täiesti võõra inimesega rääkides hakkad maailma nägema teisiti. Kuidas täeisti võõras inimene on kuulajana parem kui sõber. Mitte alati, aga vahel harva.

Eilse jätkuks arutasime täna abikaasaga elu üle. Et mis oleks olnud kui...
...kui meie poleks meie ehk siis elaksime kumbki oma elu?
...kui meil poleks lapsi veel?

Igal juhul tundisn taaskord oma abikaasas ära oma hingesugulase. Me oleme mõneti nii erinevad kuid samas nii meeletult sarnased. Põhiline sõnum on see, et kõik, mis elus on juhtunud, on põhjusega. Ka eile telleriga rääkides jõudsin ma selleni.

Kui me ei oleks noorelt lapsevanemateks saanud, siis ilmselt meil praegustka lapsi poleks ning iulmselt me ei planeeriks ka neid veel. Vaja ju ehitada maja, kindlustada tulevikku, siis puhata töö rassimisest palmi all ja siis avastada, et oleme nii pagana hiljaks laste saamisega jäänud, et see rong ongi läinud.. Spekulatsioon see on-  üks paljudest võimalikest elu stsenaariumitest.
Ent ometi läks elu teisiti.

Kui ma olin 10-12 aastat noorem, siis ma lubasin oma isale, et mina ei võta endale eal sellist meest nagu on tema. Minu mees ei joo ja ei suitseta. Ma ei leidnud oma abikaasat küll nendel tingimustel vastandades, kuid nii juhtus- ta ei joo (kuigi pole 100% ka karsklane) ega suitseta. Teine asi, mida mäletan, olid minu kindlad plaanid. Nii raudkindlad, et neid ei saanud keegi kuidagi ju kangutada. Ent need plaanid olid ilmselt juba mõttetasandil määratud hukule. Minu kindel plaan oli lõpetada keskkool, kõrgkool (vähemalt 5 aastat), siis hea ja tulus töökoht ja siis kunagi pere. Ja tegelikult läks kõik risti vastupidi. Ma leidisn elu kaaslase, saime oma tütred, lõpetasin keskkooli 8-kuuse kõrvalt ja läksin ülikooli, kui pesamuna oli 1a 10k.  Täna ei teeks ma ühtegi asja minevikus teisiti. Ma olen just selle pärast selline inimene ja isiksus nagu olen.

Seega jõudsin oma mõttetega ja mõtlemisega selleni, et ka minu praegune kodusistumine on millekski hea ja millegi pärast oluline. Tavaliselt on nii, et me ei saa sellest aru- miks kõik ei lähe nii nagu meie tahame. Loomulikult minu plaan oli saada kohe peale ülikooli hea ja tasustatud töö. Noor ja rumal, ütlen ma nüüd. Eks see lootus vaikselt tõusis ja langes sõltuvalt majandusest meil ja maailmas.

Eile telleriga rääkides jõudsin oma jutuga selleni, et minu kodusolemine on puhkus ja samal ajal enda ümber vaatamise aeg. Et ma märkaks seda, kuidas aeg ja ruum mu ümber muutub. Et ma märkaks, kuidas mu lapsed üha enam iseseisvuvad, suureks kasvavad. Kuidas rohulible kasvab!

Minu aeg on alles ees. Minu töökoht pole veel minule vabastatud või pole teda veel loodud. Vahel tuleb mitte enam loota selleks, et asjad toimima hakkaks. Nii ma siis enam ei looda seda, mis pole mulle veel määratud vaid hindan seda, mis mul on. Me kõik peaks endasse vaatama, mõtlema, mis me tegelikult soovime, kus me olla soovime, mida me teha sooviksime. Miks just see on praegust hea, mis meil on!? See kas omame tööd või ei oma on millegi põhjus või tagajärg. Ja see ei pea ilmtingimata olema negatiivne. Ehk on see just positiivne?! Teise mätta otsast võib maailma tunduda sootuks ilusam, kui omalt mättalt. Milleks oodata ja loota seda, mis pole hingele ette määratud?!