kui ma enda ümber vaatan, siis...

...siis on mu pea on viimasel ajal täis kõiksuguseid mõtteid. Ma mõtlenen, kes minust siis lõpuks saab? Ma olen tütar, õde, abikaasa, ema,... Tänasest siis ka seaduse silmas puuduliku ankeediga töötu. Viimasel arstivisiidil., mil lasin retsepti oma migreeniravimile kirjutada (Loe: kange valuvaigisti, mida mõned korad aastas vajan (ja kirjutaja sülitab üle õla kolm korda)) selgus et olen kindlustamata. No tore küll! Päris kulukas on olla kindlustuseta.

Hakkasin asja uurima ja mul tekkis kolm võimalust:

1. lähen sotsiaalkindlustusametisse pabereid määrima ja saan lapse vanusega seoses kindlustuse
2. lähen töötukassasse arvele võtma
3. leian ruttu tööd

No kolmas ei õnnetusnud ja esimest ei viitsinud. Lihtsam on minna ja ennast siis arvele võtta. Vastumeeleslt! Ma ei taha ju endale ikkagi tunnistada, et ma olen kõrgharidusega töötu. Meeldib mängida mõttega, et olen kodune. Fie abikaasa. Puhkan viimaste aastatega väljateenitud puhkust. No mida iganes, aga mitte seda, et tahaksin ennast töötuks kuulutada. Et ma ei saa tööle, kuigi proovin. Aga nii ma siis läksin. Võtsin südame rindu, võitlesin vastikustunde ja iiveldusega (tervisega on mul siiski kõik korras). 

Töötukassas suurt järjekorda ei olnud. Umbes 10 minutiga sain tütarlapse juurde, kes tundus minust veidi noorem ja üsna roheline (ehk siis mitte kuigi pika staažiga selles asutuses). Tütarlaps viks ja viisakas ning alustas "ülekuulamisega". Selgus, et vajan ühte vana lepingut firmast kus töötasin (küsitlusfirma, mis saadab töölepingu pooleks aastaks). Meenutasin mis ma meenutasin ja tekkis mõte, et viimase töö tegin ilma lepinguta!!? Igaljuhul sain teada et olen puuduliku ankeediga töötu ja olen õigustatud saama töötu-abiraha. 

Üks asi jäi mind küll veidi häirima. Nimelt see mehhaaniline seaduse peast ette vuristamine. Hea küll, ma olen ülikoolis käinud ja üsna palju erinevaid seadusi lugenud. Aga see ei tähenda, et minule ei võiks eesti keeles rääkida (need, kes seadusi on elus pidanud rohkem lugeda, need saavad aru, millest ma räägin). Aga noh, eks ma siin elan välja ennast.

Küsiti mu töösoovide kohta ka. Ma ikka pidin kohe ütlema, et ma olen pirst ja maximasse tööle ei lähe. Mul ei ole müüjate ja müümise vastu midagi, aga.. kas ma tõesti õppisin selleks 5 aastat headele tulemustele, et siis müüja olla selles poes?! Pirtsakas! Uhke! Ehk ka veidi ennast täis! Mida paganat sa valid, kui sul muidu midagi poleks!? Ilmselt oleks ma juba tööl, kui ma vaataks ka teisi ameteid- selliseid, mis pole mu õpituga seotud. Ma pole kunagi elus tööd peljanud, põlanud või kedai tema töö pärast häbistanud. Töö on töö! Ole sa müüja, laudas lüpsja, diplomaat,president,... Ma austan ausa töö tegijaid ja neid kõiki on meie ühiskonda  vaja. Lihtsal mina. Mina pirtsutan. Olen valiv. Ju siis on mul hetkel võimalik valida, ma pole sunnitud võtma vastu tööd mida ma teha ei taha. Milleks pole mul kutsumust.

ja ikkagi! Kuidas selgitada seda, et riik tellib ülikoolist teatud arvu õppijaid. Maksab nende eest õppetasu! Aga lõpetajale tööd ei ole. Minu kursust alustas 12 inimest RE kohal. Bakalaureuse lõpetas nendest 6. Seega 50% jäi kuskile maha. veel kahe aastaga kadus neli inimest ehk siis 12 alustajast lõpetas 5 aasta pärast 2. Ja neist üks pole seni tööd saanud. Sind lihtsalt ei vajata! MIks siis ikkagi nii palju koolitada?! Kõrgharitud MacDonaldśi müüjaid?

Aga nagu ma ütlesin- ma ei õppinud oma laste ja abikaasa kõrvalt 5 aastat päevases õppes cum laude selleks, et hakata tegema tööd, mille saanuks ilma sellise vaeva nägemata. Nimetagem seda siis pirstakuseks! Mina nimetan seda eneseväärikuseks! Ma väärin rohkemat!