töötuks saamise saaga (ikka veel ei ole)

Esmaspäeval, nädal tagasi, teatas asutus, kellele ma aegajalt (paar korda aastas) tööd olen teinud, etolen nendega lepingulises suhtes. Või nii, mõtlesin ja hakkasin kodustest paberikuhjadest oma lepingut otsima. Imelik, sest nad alati ju on sõlminud tähtajalise 6-kuuse lepingu. Igal juhul käisin mitme meetri jagu pabereid läbi- ülikooli asjad, dokumendid, abikaasa paberivirnad- ei ole! no mis seal siis ikka, küsin tööandjalt.

Kolmapäeval saatsin asutusele kirja, kus palusin oma lepingust digitaalset koopiat. Võtsin töötukassaga ühendust ja rääkisin neile loo ära. Nad andsid mulle aega reedeni asju ajada ja neile siis olukorrast teatada. Reedeks- ei midagi. 

Esmaspäeva hommikul sai mu kannatus otsa ja nii ma siis saatsin asutusele uue tungivalt paluva kirja (tundus kuidagi alandav lausa manguda seda). Mõne minutiga tuli vastus, et saatku ma enne lahkumisavaldus, siis vaatame lepingut. No kuradima nahhalsus (vabandust)!! Hea küll, muutusin siis ka sõnakaks ja mõnetise seaduste uurimise tulemusena saatsin asutusele kirja ning lugesin ette oma õiguse saada see koopia.Teisipäeva õhtuks see siis lõpuks ilmus. Tõesti olengi nendega käsunduslepingu kaudu seotud. Tänasin neid ja lubasin paari päevaga saata lahkumisavalduse. Ja kolmapäeva hommikul nad siis selle ka said. Kunaseks see menetletakse ja ma töötuna tõesti saan arvele- ei tea ju!? Kuu pärast ikka. Seniks siis ikka ravikindlsutamata ja tervis natike streikimas. Nüüd vaja üht ravimit ehk siis retsepi pikendada, mis tähendab 100% omaosalust. No mis seal siis ikka.

Mind  pani mõtlema hõimlase sõnad, mis kõlasid kokku võtvalt nii: "Mida need töötud virisevad, et tööd ei ole? On ju küll, aga kõik ei kõlba mõnele". 

Need sõnad olid natuke minule suunatud, mulle tundus nii. Kuigi ma enda arvates ei virise- teen seda, mida ma muidu tööl käijana teha ei saaks- olen kodune ema, koon, küpsetan ja teen muid perenaise asju. Loen ja vaatan kvaliteetfilme aegajalt. Käin sõbranna juures jututamas, naudin lastega olemist ja püüan olla selle kõige juures stressivaba. Kuna juuksur viitas mu karvalanguse suurusele, siis ta soovitas mitte stressata, ehk see põhjustabki seda. 

Ehk on hõimlasel veidi ka õigus, ilmselt mõnes mõttes ongi. Viriseda ja käsi ees käia on mõnele mõnusam tegevus ja ehk ka tulusam, kui töötada lihttööl. Aga ilmselt siiski on need vähemuses. Minu silmis on eestlane ikka uhke inimene, orjarahvas küll, aga pagana uhke ja küsib tihti abi siis, kui on ise näoli poris ja enam kuidagi teisiti ei saa. Pigem tundub, et väikseimagi probleemiga sotsiaaltöötaja uksetaga koputaja kannatab õpitud abituse käes- nii on lihtsat lihtsam.

Siis on järgmine grupp inimesi, kelle olemasolu on iseloomulikum rohkem maapiirkondades,sest linnas kaovad nad tausta sisse ära- Need on need külajoodikud. Tööl nad ei käi, aga tips on kogu aeg sees. Mille eest küll? Kui ma vaid teaks, siis vaataks ka sellesse kullapotti. Mõni üksik on funktsioneeriv alkohoolik- päeval tööl, õhtul pudelis.

Ja siis on need, kes lähevad olenemata oma haridusest tööle, mida nad saaksid teha- kuhu nad võetaks tööle. See on karm. Suruda alla oma mina, oma haridus, oma uhkus ja teha tööd, mida on tarvis selleks, et oleks midagigi. Midagigi lastele lauale panna. Midagigi maksukohustuste täitmiseks. Ma vaatan neid inimesi alt üles ja samal ajal tunnen neile südamest kaasa. Neil on haridus, oskused ja tahe, kuid neid pole sellistena tarvis. Nad teevad valiku ja võtavad töö, mis on neile võimalik ilma hariduseta ja ehk ka vastumeelsuses. Ja nad käivad seal. Kui hästi läheb siis lühikest aega, kui nii hästi ei lähe, käivad nad seal aastaid enda vaimu nüristamas. Ja neil ei ole valikut!

Mina kuulun rühma, kel on valida. Ma saan kodus olla. Me ei ela rikkuses, ent kõht ei ole ka tühi. Käed ja jalad on otsas- aiavili omalt maalt võtta. Loomulikult ma võiks ju minna ja teha midagi kuskil. Ehk hakkaks isegi meeldima teades kui multihuviline ma olen. Aga kas tööl käia tööl käimise pärast tasub ära? käia tööl selleks, et palk käimiseks ära kuluks. Hea, ei söö päeval, aga see poleks jätkusuutlik ja viiks mao kokku kukkumiseni lõpuks ja muude tervisehädadeni. Õnnelik pole see kel suures on enim asju/raha ja seda võib ju olla, aga tervist ei osta ka miljonite eest.  ja näe, pirtsutan jälle ja õigustan end!!

Ent enim mõjutas mind mu laste sõnad: "emme, kui sa tööle lähed, siis sa ei ootagi meid enam kodus, aga meile nii väga meeldib, kui sa meid sooja toa ja toiduga ootad"!

Ja kuidas ma siis teen südame kõvaks ja lähen ikka tegema tööd, mida ma ei taha. Seega ma otsin seda enda  ja õiget tööd või tegelikult ootan kuna see õige aeg on käes, sest siis tulevad asjad ise ootaja juurde, kuid seniks olengi pirtsakas, kuid mitte virisev töötu, kellele kõik ei sobigi.