Nädala eest ilmus ühes Eesti päevalehes üks artikkel, milles räägiti esimesse klassi istuma jäämisest/jätmisest. Loos kajastati ühte perekonda, keda tean minagi. Kuidagi kurb oli see kõik. Eriti selle pärast, et selle pere üks vanematest on mulle väga kallis. Vanem, kes töötab välismaal ja on kodus vaid mõne kuu aastas (nädalaid liites).
Ma lugesin ja mõtlesin, et kui kaugele on asjad läinud. Kui kaugele on meie kodudes elud läinud. Vanematel ei ole enam aega selleks, et lapsed saaksid kooli. Asjade kultus, kapitalism ja mõtteviis, et õnnelikum on see, kel surres on rohekm asju!! Lapsevanemate tähtsaimaks asjaks elus on see, et neil oleks raha. Raha, et osta suurem maja, uuem auto jne, jne. Kui lihtne on osta uus multifilm, arvutimäng või Wii vüi nutitelefon või iPad ja saata oma alaealised teise tuppa jalust ära, sest vanemad peavad tööd tegema või kui nad ei tööta, siis nad peavad ennast täiendama, et olla konkurentsis; või peavad nad sotsiaalmeedias teiste tegemistega kursis olema; või siis nad on väsinud ja tahavad puhata. Nii need võsukesed siis ise kasvavadki.
Ma saan ju peaga mõeldes aru, kui oluline on raha. Ent kas kõige-kõige olulisem ja kasvõi pool tundi lapsele/lastele on siis liiga palju oma ajagraafikust leida? Seal peres on ema kodune juba palju aastaid ja ta ei ole enam noor ema. Ei saa ju olla, kui esimene laps on juba pea 30. Seda kõike on kuulda ja näha nii kurb. Ent isegi kui näed viga, siis eestlane ei lähe ju aitama, nagu vanasõna soovitab. Ta vaatab pigem kõrvale või on nagu silmaklappidega hobune. Kes meist enda probleemidele ikka tahab lisaks teiste omasid? Inimeste sead on veendumus, et igaüks on oma saatuse sepp ja pere-elu on püha. Nii me võimegi näha, kuidas peres on vaimse terrori või veel hullem füüsilise vägavaala all kannatajad. Me kõnnime mööda, kui kellelegi virutatakse! Me väidame, et meie laste koolis kiusamist ei ole jne, jne. Seda tavaliselt kuniks midagi tõsist juhtub. Kuniks meedia selle üles korjab. Jah, ega alati ju ei saagi oma nina toppida võõrastesse asjadesse ja ega tohikski. Abi saab pakkuda, kui abi vastu võetakse või palutakse. Peale ei saa ju sundida. Eestlane on aga uhke ja tema abi kergelt küsima ei lähe. Vaid viimases hädas, kui enam ei saa püksirihma koomale tõmmata, kui enam ei saa poris olla ühku kätte.. Nii ma tunnen ka selle pere juures. Minu soov aidata on nii suur, kuid nende soov seda mitte vastu võtta on suurem. Paraku ei saa üks vanematest aru, et neil probleem üldse oleks. Vahel on nii paganama nukker, sest viimasel ajal on hakanud mulle tunudma, et kodune vanem ei soovigi oma lastele paremat elu, kui nad ise on suutnud võimaldada. Justkui ei soovitakski, et lapsed oleksid targemad ja jõuaksid kaugemale.
Tantsud jääl saates ütles meie Kiku, et kui ta Eesti poole lendama hakkas, siis ta sai kohe aru, et Eesti algas lennukis- ta vaatas inimestele otsa ja nägi EESTLAST. Ma sattusin eile üle pika aja Tartus maakonnaliinide bussijaama. Seal veedetud 10 minutit andis suurepärase ülevaate meie ühiskonnast, ühioskonna moraalist ja käitumisest ja ilmselt sain päris korraliku kultuurišoki päris pikakas ajaks... Kui naeratasid, siis sind põrnitseti altkulmu näkku kirjutatud lausega " ja mida sina seal naerad!?" Muidu hädisevad memmed viskavad kepi ja kompsu selga ja psitavad jooksu, kui näevad oma bussi. Pakkudes vanainimesele abi kompsu bussi aitamiseks, saad vastu sõimu, kus sind vargaks ja pätiks sõimatakse. Pingil istub odekolonni mekkiv ja ebameeldivalt haisev asotsiaal, kes jageleb turvatöötajaga. Ja siis on noored, kes on sukeldunud oma nutikate telefonidega internetimaailma ja reaalsusest on neil täpselt nii palju, et õigele bussile saada ning siis õige kohas maha minna.
Väga meeldiv oli sealt ära tulla, pisikese bussiga koduukseni saada ja majauks kärmelt enda tagant sulgeda ning oma mulli tagasi minna. Ja olla ka eestlane! Ehk mitte päris tüüpiline mossis näoga tegelane, kuid see oma mulli omamine on meile nii ülimalt oluline. Selle mulli sees on hea ja turvaline, seal ei ole targutavaid inimesi; inimesi, kes topivad oma nina võõrastesse asjadesse (olenemata heast soovist või halbadest plaanidest). Eestlane, aga mitte päris :)
Mina sain oma lapsed noorelt ja mul on selle üle väga hea meel, sest nüüd on nad suured ja ma naudin nende seltskonda. Minul aga on selline aeg, et ma saan oma elu ka elada. Vahepealne aeg oli raske nii majanduslikult kui ka muus mõttes, sest ma kasvatasin neid üksi, sest nende isa ei osanud ma küll kuidagi motiveerida ja hiljem enam ei tahtnud ka. Ka see oli minu valik ja seda ma ei kahetse. Nüüd on mul kaaslane, keda ma oskan hinnata ja vahepealne surmväsimus on kadunud.
ReplyDeleteTöölt minnes oleks hea meelega end nähtamatuks muutnud, sest isegi mööduja pilk tundus liiga väsitav. Sellepärast saan ma ka aru neist, kes tänaval nii endasse tõmbunud on.
Kui ma lugesin sinu postitusest, et pere vanim laps on juba 30 ringis, siis seegi ema võib olla lihtsalt väsinud.
mhmmm, see, milles Sina näed probleemi on nende teiste jaoks võibolla kõige normaalsem elu. Lihtsalt teistsugune sellisest, millist Sina väärtustad. Ma ei arvaks nii, kui poleks üht Su väidet, et abi tõrjutakse, vbl peavad nad seda isegi naeruväärseks ja seda ei maksagi pakkuda kui teda ei vajata. Niisugused abistamised toovad endaga kaasa pigem pahandused ja vääritimõistmised, kui et heateod. Las neil olla nii, nagu nad tahavad, ju nad on sedasi omamoodi õnnelikud, vaid Sina ei suuda seda mõista.
ReplyDeleteMuide, praegu peaks emadel olema laste jaoks isegi rohkem aega kui vanasti. Vähemalt see esimesed 1,5 aastat on olemas varasema 56 päeva vastu.
Asi on prioriteetides.
Ega siis, kui minuvanused lapsi kasvatasid, polnud tööpäev lühem, samamoodi oli vaja end täiendada, kui olid spetsialist. Ja need õudsed poejärjekorrad, kuhu kadus üüratu hulk väärtuslikku aega, aga lapsed tahtsid ju süüa ka ja need tuli samuti ära kannatada. Olen ikka öelnud, et kes tahab, see leiab võimaluse ja jõuab, kes mitte, otsib vabanduse.
Selle väite taga (abi vajamine/tõrjumine) on kogemus, just selle sama perega. NAd vajavad abi, kuigi Eestis mitte viibiv vanem, minule kallis inimene, on äärmiselt uhke. Ta peab selleks olema hädas rohkem kui eales varem oma elus.
ReplyDeleteKodune vanem...tema abipalved on tavaliselt materiaalset laadi - laena raha, vii linna või too poest :( Tema arvates ongi ehk normaalne, kui esimese klassi laps jõuab kooli 45 päeva aastast!? ja laste haridus on põhikool või alla selle ?!(esimese abielu täisealised lapsed on 6 ja 7 klassi haridusega ja ütleme nii, et nö normaalsest elust vabas maailmas on asi kaugel)
Ma südamest loodan, et mitte. Et ka tema tahaks et lapsed saaksid kaugemale, kui tema on elus saanud. Kuigi nii Tsiil kui ka Muhedikul võib olla õigus.
Tänapäeval on tõesti mõnes mõttes ilusam ja parem kui varem. Emapalk ja vähemalt 1a4k kodus lapsega, võimalus kuni 3 aastat olla. Sotsiaalsed tagatised (jah, pisike lasteraha, kuid siiski). Ent sellegi poolest oli varem vanematel laste jaoks aega, kõige kiuste (poesabad, vara tööle, enesetäiendamine, jne, jne). Minu ema pidas loomi, tegi tööd kodus, aga ta oli alati meie jaoks olemas. Ma ei mäleta kordagi elust, et ta saatnuks mu mure või rõõmuga teise tuppa, sest ta EI SAA praegust. Ema ja isa leidid kasvõi pool tundi iga päev, et meiega olla, kuigi jah, tihti oli töö ja koosolemine käsikäes- ikka kõplaga põllul, rehaga heinamaal või tass käes laudas sooja piima oodates.
Täna näeme seda liiga harva.
No selles ongi asi- prioriteetides. Varem emad väärtustasid eelkõige last ja tema arengut, praegusel ajal joostakse raha järele ja enamasti on esiplaanil enda huvid. Mingit koostegemist ja -olemist lastega peetakse raskeks ja tüütavaks. Maal veel kaasatakse lapsed enda tegemistesse. linnas on palju mõnusam jalad seinale visata ja laps saata enda tegemiste juurde.
ReplyDeleteMa olen kohtunud oma töö tõttu sadade peredega ja näinud, mismoodi on väärtushinnangud muutunud. Lapsed soovitakse kiiresti kaelast ära saada, lasteaeda, mängurühma või kuhu iganes ja enamasti pole selle taga raske materiaalne olukord. Paljude peredes viiakse 2- aastane lasteaeda, kui ema on pisikesega raha eest kodus. Miks seda aega ema vanema lapse jaoks ei kasuta, kui väike veel voodis on, minu mõistusse ei mahu. Lihtsalt nii on mugavam. Me võime rääkida mistahes, noortel puudub sageli vastutus-ja kohusetunne. Ma mõtlen ainult seda, et kuidas üks põlvkond ise väga tublisid vanemaid, on suutnud üles kasvatada säärased egoistlikud noored vanemad. Või on asi väljastpoolt tulevais ühiskondlikes väärtushinnanguis. Ja see minu jutt pole mingi põlvkondadevaheline igivana konflikt, et ah kuidas siis oli ja kuidas nüüd on. On väga tublisid emasid, kes annavad endale aru, mis hetkel kõige olulisem ja siis teine pool vanemaid, kellele lapsed on kui tüütud putukad. Ja sääraseid ümber teha pole võimalik, kuigi nad kasvatavad üles poolikud inimesed.
Ma usun, et selle taga, milline on tänane alaealise lapse vanem, ei ole tema enda vanemad. Selle taga on ühiskond. Nad/ me (mina olin laps veneajal ja väga ei hooma ega taju tolle aja keerukust isikliku kogemuse baasilt) oleme kasvanud ja elanud ajal, kus midagi ei olnud saada. Raha nagu oli, aga nagu polnud ka. Palju pidi ise tegema, sest poest polnud saada. Tänapäeval, kui nemad on lapsevanemad, on jällegi KÕIKE võimalik saada. Vaid raha peab olema. Raha on nagu kinnisidee, sest selle eest saab ju KÕIKE!!
ReplyDeleteMa keeldun uskumast, et paari-kolme-neljakümne aasta tagused noored emad-isad on midagi väga valesti teinud. Nüüd on lihtsalt teised ajad, teised proiriteedid elus (kogu aeg vaja naabrist parem olla jms), vabakasvatus või õigemini kasvatamatus ehk siis teised kasvatusmeetodid jne, jne. See pole ka ühe kindla asja tagajärg vaid paljude kogumõju. See suur vabadus, idast tulnutele lääne maailm oma kultuuri, tavade ja kommetega.
kuidas see tänane põlvkond alaealisi, tulevasi lapsevanemaid, oma lapsed kasvatab- seda näitab aeg. Jääb vaid loota, et evolutsioon ja empaatiavõime ja kohanemine/kohastumine (intelligents) on neil suurem ning prioriteedid paigas.