töötuks saamise saaga (ikka veel ei ole)

Esmaspäeval, nädal tagasi, teatas asutus, kellele ma aegajalt (paar korda aastas) tööd olen teinud, etolen nendega lepingulises suhtes. Või nii, mõtlesin ja hakkasin kodustest paberikuhjadest oma lepingut otsima. Imelik, sest nad alati ju on sõlminud tähtajalise 6-kuuse lepingu. Igal juhul käisin mitme meetri jagu pabereid läbi- ülikooli asjad, dokumendid, abikaasa paberivirnad- ei ole! no mis seal siis ikka, küsin tööandjalt.

Kolmapäeval saatsin asutusele kirja, kus palusin oma lepingust digitaalset koopiat. Võtsin töötukassaga ühendust ja rääkisin neile loo ära. Nad andsid mulle aega reedeni asju ajada ja neile siis olukorrast teatada. Reedeks- ei midagi. 

Esmaspäeva hommikul sai mu kannatus otsa ja nii ma siis saatsin asutusele uue tungivalt paluva kirja (tundus kuidagi alandav lausa manguda seda). Mõne minutiga tuli vastus, et saatku ma enne lahkumisavaldus, siis vaatame lepingut. No kuradima nahhalsus (vabandust)!! Hea küll, muutusin siis ka sõnakaks ja mõnetise seaduste uurimise tulemusena saatsin asutusele kirja ning lugesin ette oma õiguse saada see koopia.Teisipäeva õhtuks see siis lõpuks ilmus. Tõesti olengi nendega käsunduslepingu kaudu seotud. Tänasin neid ja lubasin paari päevaga saata lahkumisavalduse. Ja kolmapäeva hommikul nad siis selle ka said. Kunaseks see menetletakse ja ma töötuna tõesti saan arvele- ei tea ju!? Kuu pärast ikka. Seniks siis ikka ravikindlsutamata ja tervis natike streikimas. Nüüd vaja üht ravimit ehk siis retsepi pikendada, mis tähendab 100% omaosalust. No mis seal siis ikka.

Mind  pani mõtlema hõimlase sõnad, mis kõlasid kokku võtvalt nii: "Mida need töötud virisevad, et tööd ei ole? On ju küll, aga kõik ei kõlba mõnele". 

Need sõnad olid natuke minule suunatud, mulle tundus nii. Kuigi ma enda arvates ei virise- teen seda, mida ma muidu tööl käijana teha ei saaks- olen kodune ema, koon, küpsetan ja teen muid perenaise asju. Loen ja vaatan kvaliteetfilme aegajalt. Käin sõbranna juures jututamas, naudin lastega olemist ja püüan olla selle kõige juures stressivaba. Kuna juuksur viitas mu karvalanguse suurusele, siis ta soovitas mitte stressata, ehk see põhjustabki seda. 

Ehk on hõimlasel veidi ka õigus, ilmselt mõnes mõttes ongi. Viriseda ja käsi ees käia on mõnele mõnusam tegevus ja ehk ka tulusam, kui töötada lihttööl. Aga ilmselt siiski on need vähemuses. Minu silmis on eestlane ikka uhke inimene, orjarahvas küll, aga pagana uhke ja küsib tihti abi siis, kui on ise näoli poris ja enam kuidagi teisiti ei saa. Pigem tundub, et väikseimagi probleemiga sotsiaaltöötaja uksetaga koputaja kannatab õpitud abituse käes- nii on lihtsat lihtsam.

Siis on järgmine grupp inimesi, kelle olemasolu on iseloomulikum rohkem maapiirkondades,sest linnas kaovad nad tausta sisse ära- Need on need külajoodikud. Tööl nad ei käi, aga tips on kogu aeg sees. Mille eest küll? Kui ma vaid teaks, siis vaataks ka sellesse kullapotti. Mõni üksik on funktsioneeriv alkohoolik- päeval tööl, õhtul pudelis.

Ja siis on need, kes lähevad olenemata oma haridusest tööle, mida nad saaksid teha- kuhu nad võetaks tööle. See on karm. Suruda alla oma mina, oma haridus, oma uhkus ja teha tööd, mida on tarvis selleks, et oleks midagigi. Midagigi lastele lauale panna. Midagigi maksukohustuste täitmiseks. Ma vaatan neid inimesi alt üles ja samal ajal tunnen neile südamest kaasa. Neil on haridus, oskused ja tahe, kuid neid pole sellistena tarvis. Nad teevad valiku ja võtavad töö, mis on neile võimalik ilma hariduseta ja ehk ka vastumeelsuses. Ja nad käivad seal. Kui hästi läheb siis lühikest aega, kui nii hästi ei lähe, käivad nad seal aastaid enda vaimu nüristamas. Ja neil ei ole valikut!

Mina kuulun rühma, kel on valida. Ma saan kodus olla. Me ei ela rikkuses, ent kõht ei ole ka tühi. Käed ja jalad on otsas- aiavili omalt maalt võtta. Loomulikult ma võiks ju minna ja teha midagi kuskil. Ehk hakkaks isegi meeldima teades kui multihuviline ma olen. Aga kas tööl käia tööl käimise pärast tasub ära? käia tööl selleks, et palk käimiseks ära kuluks. Hea, ei söö päeval, aga see poleks jätkusuutlik ja viiks mao kokku kukkumiseni lõpuks ja muude tervisehädadeni. Õnnelik pole see kel suures on enim asju/raha ja seda võib ju olla, aga tervist ei osta ka miljonite eest.  ja näe, pirtsutan jälle ja õigustan end!!

Ent enim mõjutas mind mu laste sõnad: "emme, kui sa tööle lähed, siis sa ei ootagi meid enam kodus, aga meile nii väga meeldib, kui sa meid sooja toa ja toiduga ootad"!

Ja kuidas ma siis teen südame kõvaks ja lähen ikka tegema tööd, mida ma ei taha. Seega ma otsin seda enda  ja õiget tööd või tegelikult ootan kuna see õige aeg on käes, sest siis tulevad asjad ise ootaja juurde, kuid seniks olengi pirtsakas, kuid mitte virisev töötu, kellele kõik ei sobigi.

Eestlane, kas tõesti selline?

Nädala eest ilmus ühes Eesti päevalehes üks artikkel, milles räägiti esimesse klassi istuma jäämisest/jätmisest. Loos kajastati ühte perekonda, keda tean minagi. Kuidagi kurb oli see kõik. Eriti selle pärast, et selle pere üks vanematest on mulle väga kallis. Vanem, kes töötab välismaal ja on kodus vaid mõne kuu aastas (nädalaid liites).

Ma lugesin ja mõtlesin, et kui kaugele on asjad läinud. Kui kaugele on meie kodudes elud läinud. Vanematel ei ole enam aega selleks, et lapsed saaksid kooli. Asjade kultus, kapitalism ja mõtteviis, et õnnelikum on see, kel surres on rohekm asju!! Lapsevanemate tähtsaimaks asjaks elus on see, et neil oleks raha. Raha, et osta suurem maja, uuem auto jne, jne. Kui lihtne on osta uus multifilm, arvutimäng või Wii vüi nutitelefon või iPad ja saata oma alaealised teise tuppa jalust ära, sest vanemad peavad tööd tegema või kui nad ei tööta, siis nad peavad ennast täiendama, et olla konkurentsis; või peavad nad sotsiaalmeedias teiste tegemistega kursis olema; või siis nad on väsinud ja tahavad puhata. Nii need võsukesed siis ise kasvavadki.

Ma saan ju peaga mõeldes aru, kui oluline on raha. Ent kas kõige-kõige olulisem ja kasvõi pool tundi lapsele/lastele on siis liiga palju oma ajagraafikust leida? Seal peres on ema kodune juba palju aastaid ja ta ei ole enam noor ema. Ei saa ju olla, kui esimene laps on juba pea 30. Seda kõike on kuulda ja näha nii kurb. Ent isegi kui näed viga, siis eestlane ei lähe ju aitama, nagu vanasõna soovitab. Ta vaatab pigem kõrvale või on nagu silmaklappidega hobune. Kes meist enda probleemidele ikka tahab lisaks teiste omasid? Inimeste sead on veendumus, et igaüks on oma saatuse sepp ja pere-elu on püha. Nii me võimegi näha, kuidas peres on vaimse terrori või veel hullem füüsilise vägavaala all kannatajad. Me kõnnime mööda, kui kellelegi virutatakse! Me väidame, et meie laste koolis kiusamist ei ole jne, jne. Seda tavaliselt kuniks midagi tõsist juhtub. Kuniks meedia selle üles korjab. Jah, ega alati ju ei saagi oma nina toppida võõrastesse asjadesse ja ega tohikski. Abi saab pakkuda, kui abi vastu võetakse või palutakse. Peale ei saa ju sundida. Eestlane on aga uhke ja tema abi kergelt küsima ei lähe. Vaid viimases hädas, kui enam ei saa püksirihma koomale tõmmata, kui enam ei saa poris olla ühku kätte.. Nii ma tunnen ka selle pere juures. Minu soov aidata on nii suur, kuid nende soov seda mitte vastu võtta on suurem. Paraku ei saa üks vanematest aru, et neil probleem üldse oleks. Vahel on nii paganama nukker, sest viimasel ajal on hakanud mulle tunudma, et kodune vanem ei soovigi oma lastele paremat elu, kui nad ise on suutnud võimaldada. Justkui ei soovitakski, et lapsed oleksid targemad ja jõuaksid kaugemale.

Tantsud jääl saates ütles meie Kiku, et kui ta Eesti poole lendama hakkas, siis ta sai kohe aru, et Eesti algas lennukis- ta vaatas inimestele otsa ja nägi EESTLAST. Ma sattusin eile üle pika aja Tartus maakonnaliinide bussijaama. Seal veedetud 10 minutit andis suurepärase ülevaate meie ühiskonnast, ühioskonna moraalist ja käitumisest ja ilmselt sain päris korraliku kultuurišoki päris pikakas ajaks... Kui naeratasid, siis sind põrnitseti altkulmu näkku kirjutatud lausega " ja mida sina seal naerad!?" Muidu hädisevad memmed viskavad kepi ja kompsu selga ja psitavad jooksu, kui näevad oma bussi. Pakkudes vanainimesele abi kompsu bussi aitamiseks, saad vastu sõimu, kus sind vargaks ja pätiks sõimatakse. Pingil istub odekolonni mekkiv ja ebameeldivalt haisev asotsiaal, kes jageleb turvatöötajaga. Ja siis on noored, kes on sukeldunud oma nutikate telefonidega internetimaailma ja reaalsusest on neil täpselt nii palju, et õigele bussile saada ning siis õige kohas maha minna.

Väga meeldiv oli sealt ära tulla, pisikese bussiga koduukseni saada ja majauks kärmelt enda tagant sulgeda ning oma mulli tagasi minna. Ja olla ka eestlane! Ehk mitte päris tüüpiline mossis näoga tegelane, kuid see oma mulli omamine on meile nii ülimalt oluline. Selle mulli sees on hea ja turvaline, seal ei ole targutavaid inimesi; inimesi, kes topivad oma nina võõrastesse asjadesse (olenemata heast soovist või halbadest plaanidest). Eestlane, aga mitte päris :)

Ettemääaratuse mõtisklus

Nii kummaline.
Käisin eile pangas ja sain kätte oma arveldusarve kaardi. Ilus ja roheline! kuigi jah, egas sinna midagi ju ei laeku erilist. No igaks juhuks peab ikka olema ju- ilma ei saa.

Igal juhul ajasime telleriga juttu natuke. Kummaline kuidas vahel täiesti võõra inimesega rääkides hakkad maailma nägema teisiti. Kuidas täeisti võõras inimene on kuulajana parem kui sõber. Mitte alati, aga vahel harva.

Eilse jätkuks arutasime täna abikaasaga elu üle. Et mis oleks olnud kui...
...kui meie poleks meie ehk siis elaksime kumbki oma elu?
...kui meil poleks lapsi veel?

Igal juhul tundisn taaskord oma abikaasas ära oma hingesugulase. Me oleme mõneti nii erinevad kuid samas nii meeletult sarnased. Põhiline sõnum on see, et kõik, mis elus on juhtunud, on põhjusega. Ka eile telleriga rääkides jõudsin ma selleni.

Kui me ei oleks noorelt lapsevanemateks saanud, siis ilmselt meil praegustka lapsi poleks ning iulmselt me ei planeeriks ka neid veel. Vaja ju ehitada maja, kindlustada tulevikku, siis puhata töö rassimisest palmi all ja siis avastada, et oleme nii pagana hiljaks laste saamisega jäänud, et see rong ongi läinud.. Spekulatsioon see on-  üks paljudest võimalikest elu stsenaariumitest.
Ent ometi läks elu teisiti.

Kui ma olin 10-12 aastat noorem, siis ma lubasin oma isale, et mina ei võta endale eal sellist meest nagu on tema. Minu mees ei joo ja ei suitseta. Ma ei leidnud oma abikaasat küll nendel tingimustel vastandades, kuid nii juhtus- ta ei joo (kuigi pole 100% ka karsklane) ega suitseta. Teine asi, mida mäletan, olid minu kindlad plaanid. Nii raudkindlad, et neid ei saanud keegi kuidagi ju kangutada. Ent need plaanid olid ilmselt juba mõttetasandil määratud hukule. Minu kindel plaan oli lõpetada keskkool, kõrgkool (vähemalt 5 aastat), siis hea ja tulus töökoht ja siis kunagi pere. Ja tegelikult läks kõik risti vastupidi. Ma leidisn elu kaaslase, saime oma tütred, lõpetasin keskkooli 8-kuuse kõrvalt ja läksin ülikooli, kui pesamuna oli 1a 10k.  Täna ei teeks ma ühtegi asja minevikus teisiti. Ma olen just selle pärast selline inimene ja isiksus nagu olen.

Seega jõudsin oma mõttetega ja mõtlemisega selleni, et ka minu praegune kodusistumine on millekski hea ja millegi pärast oluline. Tavaliselt on nii, et me ei saa sellest aru- miks kõik ei lähe nii nagu meie tahame. Loomulikult minu plaan oli saada kohe peale ülikooli hea ja tasustatud töö. Noor ja rumal, ütlen ma nüüd. Eks see lootus vaikselt tõusis ja langes sõltuvalt majandusest meil ja maailmas.

Eile telleriga rääkides jõudsin oma jutuga selleni, et minu kodusolemine on puhkus ja samal ajal enda ümber vaatamise aeg. Et ma märkaks seda, kuidas aeg ja ruum mu ümber muutub. Et ma märkaks, kuidas mu lapsed üha enam iseseisvuvad, suureks kasvavad. Kuidas rohulible kasvab!

Minu aeg on alles ees. Minu töökoht pole veel minule vabastatud või pole teda veel loodud. Vahel tuleb mitte enam loota selleks, et asjad toimima hakkaks. Nii ma siis enam ei looda seda, mis pole mulle veel määratud vaid hindan seda, mis mul on. Me kõik peaks endasse vaatama, mõtlema, mis me tegelikult soovime, kus me olla soovime, mida me teha sooviksime. Miks just see on praegust hea, mis meil on!? See kas omame tööd või ei oma on millegi põhjus või tagajärg. Ja see ei pea ilmtingimata olema negatiivne. Ehk on see just positiivne?! Teise mätta otsast võib maailma tunduda sootuks ilusam, kui omalt mättalt. Milleks oodata ja loota seda, mis pole hingele ette määratud?!

kui ma enda ümber vaatan, siis...

...siis on mu pea on viimasel ajal täis kõiksuguseid mõtteid. Ma mõtlenen, kes minust siis lõpuks saab? Ma olen tütar, õde, abikaasa, ema,... Tänasest siis ka seaduse silmas puuduliku ankeediga töötu. Viimasel arstivisiidil., mil lasin retsepti oma migreeniravimile kirjutada (Loe: kange valuvaigisti, mida mõned korad aastas vajan (ja kirjutaja sülitab üle õla kolm korda)) selgus et olen kindlustamata. No tore küll! Päris kulukas on olla kindlustuseta.

Hakkasin asja uurima ja mul tekkis kolm võimalust:

1. lähen sotsiaalkindlustusametisse pabereid määrima ja saan lapse vanusega seoses kindlustuse
2. lähen töötukassasse arvele võtma
3. leian ruttu tööd

No kolmas ei õnnetusnud ja esimest ei viitsinud. Lihtsam on minna ja ennast siis arvele võtta. Vastumeeleslt! Ma ei taha ju endale ikkagi tunnistada, et ma olen kõrgharidusega töötu. Meeldib mängida mõttega, et olen kodune. Fie abikaasa. Puhkan viimaste aastatega väljateenitud puhkust. No mida iganes, aga mitte seda, et tahaksin ennast töötuks kuulutada. Et ma ei saa tööle, kuigi proovin. Aga nii ma siis läksin. Võtsin südame rindu, võitlesin vastikustunde ja iiveldusega (tervisega on mul siiski kõik korras). 

Töötukassas suurt järjekorda ei olnud. Umbes 10 minutiga sain tütarlapse juurde, kes tundus minust veidi noorem ja üsna roheline (ehk siis mitte kuigi pika staažiga selles asutuses). Tütarlaps viks ja viisakas ning alustas "ülekuulamisega". Selgus, et vajan ühte vana lepingut firmast kus töötasin (küsitlusfirma, mis saadab töölepingu pooleks aastaks). Meenutasin mis ma meenutasin ja tekkis mõte, et viimase töö tegin ilma lepinguta!!? Igaljuhul sain teada et olen puuduliku ankeediga töötu ja olen õigustatud saama töötu-abiraha. 

Üks asi jäi mind küll veidi häirima. Nimelt see mehhaaniline seaduse peast ette vuristamine. Hea küll, ma olen ülikoolis käinud ja üsna palju erinevaid seadusi lugenud. Aga see ei tähenda, et minule ei võiks eesti keeles rääkida (need, kes seadusi on elus pidanud rohkem lugeda, need saavad aru, millest ma räägin). Aga noh, eks ma siin elan välja ennast.

Küsiti mu töösoovide kohta ka. Ma ikka pidin kohe ütlema, et ma olen pirst ja maximasse tööle ei lähe. Mul ei ole müüjate ja müümise vastu midagi, aga.. kas ma tõesti õppisin selleks 5 aastat headele tulemustele, et siis müüja olla selles poes?! Pirtsakas! Uhke! Ehk ka veidi ennast täis! Mida paganat sa valid, kui sul muidu midagi poleks!? Ilmselt oleks ma juba tööl, kui ma vaataks ka teisi ameteid- selliseid, mis pole mu õpituga seotud. Ma pole kunagi elus tööd peljanud, põlanud või kedai tema töö pärast häbistanud. Töö on töö! Ole sa müüja, laudas lüpsja, diplomaat,president,... Ma austan ausa töö tegijaid ja neid kõiki on meie ühiskonda  vaja. Lihtsal mina. Mina pirtsutan. Olen valiv. Ju siis on mul hetkel võimalik valida, ma pole sunnitud võtma vastu tööd mida ma teha ei taha. Milleks pole mul kutsumust.

ja ikkagi! Kuidas selgitada seda, et riik tellib ülikoolist teatud arvu õppijaid. Maksab nende eest õppetasu! Aga lõpetajale tööd ei ole. Minu kursust alustas 12 inimest RE kohal. Bakalaureuse lõpetas nendest 6. Seega 50% jäi kuskile maha. veel kahe aastaga kadus neli inimest ehk siis 12 alustajast lõpetas 5 aasta pärast 2. Ja neist üks pole seni tööd saanud. Sind lihtsalt ei vajata! MIks siis ikkagi nii palju koolitada?! Kõrgharitud MacDonaldśi müüjaid?

Aga nagu ma ütlesin- ma ei õppinud oma laste ja abikaasa kõrvalt 5 aastat päevases õppes cum laude selleks, et hakata tegema tööd, mille saanuks ilma sellise vaeva nägemata. Nimetagem seda siis pirstakuseks! Mina nimetan seda eneseväärikuseks! Ma väärin rohkemat!